3.loengu reflektsioon (Innovatsioonitehnoloogiad)

Loengu teemaks oli sedapuhku innovatsiooni omaksvõtmine ning vahendid innovatsiooni omaksvõtu (või õnnestumise) mõõtmiseks. Hakatuseks tuletasime meelde juba esimeses loengus kirjeldatud Rogersi innovatsiooni difusiooni teooria, mille kõige olulisemad konstruktid on innovatsiooni omaksvõtu kõver ning innovatsiooni omaksvõtu protsessi 5 etappi. Huvitavaks teeb asja see, et omaksvõtu kõvera erinevad tüübid (nt innovaator ja hilise enamuse esindaja) liiguvad läbi 5 omaksvõtu etapi väga erinevas tempos ning ka teatud etappe vahele jättes. Oma kollektiivi peale mõeldes tekib kohe palju äratundmisrõõmu 🙂 Omaette põnev fenomen on Moore´i kuristik, kuhu õppejõu sõnul enamus innnovatsioonialgatusi sureb, sest varajane enamus jääb vallutamata.

Mõõtmisinstrumente tutvustades oli igati asjakohane õppejõu meeldetuletus, et iga instrumendi kaks põhitunnust on reliaablus (usaldusväärsus – mõõdab asja õigesti) ning valiidsus (kas instrument mõõdab seda, mida ta väidab end mõõtvat – mõõdab õiget asja). Mõtlema pani märkus selle kohta, et õpilastööd (aastatööd) kasutavad sageli küsimustikke, mis üldjuhul ei ole ei reliaablid ega valiidsed instrumendid ning seetõttu peaks selliste küsimustike abil kirjutatud uurimistööde asemel pigem läbi viima rühmatöödena teostatavaid arendusprojekte. Kuna juhendan ise ka igal aastal mitut õpilastööd, on see mulle järelemõtlemise koht. Üldine olukord on siiski selline, et suur hulk õpilastöid põhineb ebakorrektsete instrumentidega saadud andmetel, kuid keegi ei pööra sellele tähelepanu. Arutan seda probleemi kindlasti oma kolleegidega.

Innovatsiooni juhtimisel on oluline silmas pidada alljärgnevaid edutegureid:

  • suhteline/tunnetatud eelis – kas inimesed tunnevad, et innovatsioon muudab nende jaoks midagi paremaks
  • ühilduvus – kas uuendus kõlab kokku inimeste vajaduste, väärtuste ja seniste kogemustega
  • keerukus – kui palju pingutust uuenduse aktsepteerimine/rakendamine nõuab
  • katsetatavus – kas uuendust saab riskivabalt katsetada
  • vaadeldavus – kas uuenduse väljundid on nähtavad

Ehk siis – kui uuendus tundub inimesele kasulik, mõistlik, mitte liiga keeruline ja ta võib seda turvaliselt katsetada, on innovatsiooni aktsepteerimine tõenäoline. Kui neid tingimusi ei ole täidetud, siis ilmselt mitte.

Teisalt peab innovaator tegutsema kolmel tasandil:

  • personaalne tasand – vahetu suhtlemine, eeskujuks olemine
  • meedia tasand – sihtrühmadele erinevaid kanaleid pidi sõnumite vahendamine (nt infotunnid, artiklid, koolitused jne)
  • institutsionaalne tasand – organisatsiooni tasandil reeglite muutmine (nt uus kodukord, uued traditsioonid, projektid jne). Hea näide siin on Pärnu Vanalinna Põhikool, kus on edukalt sisse viidud õpetajate digivahetund. Midagi sarnast (vabatahtlikkuse alusel kolleegidele digivahendite tutvustamine) toimub meilgi, aga kahjuks oluliselt vähemal määral ja palju kaootilisemalt.

Teoreetilisele sissejuhatusele järgnes rollimäng (Alan AtKissoni Innovation Diffusion Game)l. Mäng demonstreeris, et muutuste elluviimiseks ei ole vaja muuta kõiki ja kõike korraga, vaid innovaator peab ära tundma erinevad inimtüübid (nt muutusagent, reaktsionäär, pidurdaja, peavool, spirituaalne erak) ning oskama iga tüübi veenmiseks õigel ajal õigeid argumente kasutada. Näiteks pidurdajate ja reaktsionääride puhul on mõjuvaks argumendiks tõenäoliselt tunnetatud eelis (isiklik kasu) ning see, et uuendust on lihtne kasutada. Teisalt saab innovaator näiteks muutusagente enda kasuks “tööle panna”. Ehk siis tuleb mõelda, milliste tüüpide “ära rääkimisest” alustada. Loengust jäi kõrva mõte, et innovatsiooni läbiviimine on justkui müügitöö. Mulle väga meeldis ka Airi mõte, et innovaator on mängujuht. Oskuslik innovatsioonijuht võibki mistahes organisatsioonis “mängu” juhtida. Tegutsedes kõikidel eelmainitud tasanditel ning õigetele inimestele õigete argumentidega lähenedes on võimalik päris paljusid inimesi edukalt mõjutada. Innovaator peab leidma igaühe hoiakute muutmiseks sobiva strateegia. Kui õigesti küsida, saab peaaegu kõike 🙂 

Õppejõu märkus selle kohta, kuidas kirjandusõpetajad sageli tehnoloogiat demoniseerivad, pani muigama, sest 2 sellekohast väga stiilipuhast näidet leidsin oma kollektiivist kohe. Ühtlasi tuvastasin oma kolleegide seast ka päris mitu pidurdajat, paar võimalikku muutusagenti ja kaasaminejat ning ühe selge spirituaalse eraku. Nüüd jääb üle mõtiskleda, milliste vahenditega ja millises järjekorras neid tüüpe mõjutama hakata.

Tutvusime ka Gartneri haibitsükliga. Idee on selles, et esimese hooga muutub mingi uuendus või toode väga kiiresti väga populaarseks, misjärel populaarsus kiiresti langeb (õhk lastakse mullist visinal välja) ning paistab, et uuendus hääbub täielikult. Üldjuhul aga toimub pärast seda uuesti väike populaarsuse kasv ja uuendus normaliseerub ja tema kasutamine stabiliseerub. Huvi pärast vaatasin, milline on Gartneri tehnoloogiliste trendide top aastaks 2018:

Ere näide Gartneri haibitsüklist on mõned aastad tagasi erakordselt populaarsed olnud interaktiivsed tahvlid, mida igasse kooli hoolega soetati, lootes, et nende abil sünnib tõeline hariduslik digipööre. Ka minu asutuses oli sääraste tahvlite soetamise plaan, õnneks piirduti ühe tahvliga loodusainete klassis. Hetkel tundub, et kooli kontekstis on oma kõrghetkes VOSK ning teel sinna e-eksamid.

Tegelikult on hea teada, et selline intensiivsus erinevate uuenduste propageerimisel läheb mööda. Hõbekuuli otsimine on inimlik, mis sest, et sellist asja olemas ei ole. Hea ongi, et ei ole. Mida meil teha ja kuhu pürgida oleks, kui kõik soovid täna täituks?

Advertisements

R.A.T. mudel

R.A.T. mudeli töötas 1998.aastal välja Joan Hughes eesmärgiga uurida, kuidas õpetajad tehnoloogiat oma töösse integreerivad ning mida nad tehnoloogia integreerimisest arvavad. R.A.T. mudel on raamistik, mis aitab mõista tehnoloogia rolli õpetamise- ning õppimise protsessides. Algselt loodi mudel üldhariduskoolide tarbeks, kuid seda on rakendatud ka kõrghariduses ning eriti just õpetajakoolituses. Esialgse eesmärgi järgi on R.A.T. õpetajate enesehindamisraamistik nii õppivatele kui töötavatele õpetejatele.

Tähtede R.A.T. taga on sõnad replacement (asendamine), amplification (võimendamine) ja transformation (muundamine).

Asendamine – tehnoloogiat kasutatakse õpetamisel alternatiivse vahendina seniste õppetegevuste realiseerimisel, kuid tehnoloogia kasutamine ei muuda mingil määral õppimist, õpetamist ega õppesisu. Tehnoloogia on samade tegevuste teostamise alternatiivne vahend.

Võimendamine – tehnoloogia suurendab seniste õppetegevuste efektiivsust, tõhusust ning produktiivsust.

Muundamine – tehnoloogia abil muutub õppimine, õppetamine ja õppesisu. Tehnoloogia abil leitakse uusi, innovaatilisi lähenemisi ja tegevusi, kasutatakse uut materjali, töötatakse koos uute inimestega jne.

Lühidalt, R.A.T.  mudel aitab mõista, kas tehnoloogia toimib asendaja, võimendaja või muundajana.

R.A.T. mudelit illustreeriv video:

R.A.T. mudeli kasutamiseks tuleb valida üks tehnoloogia kasutamise juhtum ning seda süsteemselt analüüsida lähtudes õpetamismeetoditest, õppeprotsessist ning õppekava eesmärkidest.
Õpetamiseetodite puhul tuleb silmas pidada õpetaja rolli, õpetaja suhtlemist õpilastega, õpilaste hindamist, õpetaja ettevalmistustööd, õpetamisega seotud administratiivseid ülesandeid (nt hinnete panemine). Õppeprotsessi puhul tuleb jälgida õpitegevusi, õppijate mõtlemisprotsesse, teadmiste ülekandmist (transfer), ülesannete lahendamise keskkonda (individuaalsed ülesanded, rühmatööd jne), õpilaste motivatsiooni ning suhtumisi. Õppekava eesmärkidega seotult tuleb silmas pidada õppekavas kirjeldatud teadmisi, kontseptsioone, kogemusi, protsesse ja protseduure.

Analüüsimisel on abimaterjalina saadaval ka küsimustik R.A.T. Question Guide: 

Näiteks õpetamisstrateegiaid analüüsides võib küsida:

  • kas ja kuidas tehnoloogia kasutamine mõjutas õpetaja rolli?
  • kas ja kuidas aitas tehnoloogia kasutamine õpilastel õppida?
  • kas ja kuidas tehnoloogia mõjutas õpilaste omavahelist suhtlemist?
  • kas ja kuidas tehnoloogia mõjutas õpilaste hindamist?

Õppeprotsesside analüüsimisel võib küsida:

  • kas ja kuidas tehnoloogia mõjutas õpilaste õppetegevusi?
  • kas ja kuidas tehnoloogia mõjutas õpilaste mõtlemisprotsesse?
  • kas ja kuidas tehnoloogia mõjutas õpilaste oskust omandatavaid teadmisi ja oskusi ka tunniväliselt rakendada?
  • kas ja kuidas tehnoloogia mõjutas õpilaste õpimotivatsiooni?
  • kas ja kuidas tehnoloogia mõjutas õpilaste hoiakuid õppeaine, õppematerjali või õpetaja suhtes?

Õppekava analüüsimisel võib küsida:

  • kas ja kuidas tehnoloogia mõjutas õppesisu?

R.A.T. mudelit ei saa hindamiseks rakendada üksikute (eraldiseisvate) tehnoloogiliste lahenduse ja situatsioonide jaoks (nt Padlet ühes ainetunnis). R.A.T.mudeli abil tehnoloogia rakendamise hindamiseks on vaja olla kursis laiema kontekstiga (millised olid õpetamisstrateegiad ning õppetegevused ja õpilased enne tehnoloogilise vahendi kasutamist). Sellist konteksti tunneb aga ainult õpetaja ja seepärast R.A.T. mudel ongi kõige sobivam just enesehindamiseks.

R.A.T.  mudeli uuringutes kasutamine eeldab vaatlemist ning õpetajatega vestlemist. Ülevaate uuringutest ning meediakajastustest leiab siit: http://techedges.org/r-a-t-model/. Kõige enam on R.A.T. mudelit oma publikatsioonides kajastanud loomulikult mudeli looja J.Hughes. Lisaks tema publikatsioonidele on R.A.T. mudelist kirjutanud ka:

  • Brahier, B. R. (2006). Examining a model of teachers’ technology adoption decision making: An application of diffusion of innovations theory.
  • Demir, S. (2011). Two Inseparable Facets of Technology Integration Programs: Technology and Theoretical Framework.
  • Gao, P., Chee, T.S., Wang, L., Wong, A., & Choy, D. (2011). Self reflection and preservice teachers’ technological pedagogical knowledge: Promoting earlier adoption of student-centred pedagogies.
  • Russell, G. S., & Hughes, J. E. (2014). iTeach and iLearn with iPads in secondary English language arts.
  • Kimmons, R., Miller, B., Amador, J., Desjardins, C., & Hall, C. (2015). Technology integration coursework and finding meaning in pre-service teachers’ reflective practice.
  • Blanchard, M. R., LePrevost, C. E., Tolin, A. D., & Gutierrez, K. S. (2016). Investigating technology-enhanced teacher professional development in rural, high-poverty middle schools.

Kasutatud allikad:

Hughes, J.E. R.A.T. Question Guide. Loetud aadressil http://techedges.org/wp-content/uploads/2015/11/RAT_Question_Guide.pdf

Hughes, J.E. Replacement, Amplification, and Transformation: The R.A.T. Model. Loetud aadressil http://techedges.org/r-a-t-model/ 

 

Innovatsioonitehnoloogiad. Rühmatöö 1 (organisatsiooni kontekst ja idee)

Rühma kuuluvad: Katre Raudmäe, Margit Ojaots, Helen Tuusti, Keit Kasvandik

Organisatsiooni kirjeldus:

Raamatukogu N on suhteliselt innovaatiline. Suurim digi-innovatsiooni alane soov on hektel RFID süsteemi hankimine (raadiosagedustuvastusel põhinev uus turvasüsteem ja laenutusautomaat). Digilahendustest on olemas: Urram e-kataloog, graafikalaud, üldkasutatavad arvutid/internetipunktid lugejatele, Wifi terves majas, ID-kaart/linna e-õpilaspilet funktsioneerivad lugejakaardina, raamatukogus kasutamiseks on olemas digiklaver ja elektrikitarr (kaalutakse ka väiksemate muusikainstrumentide laenutamist), koduleht (küll pisut vananenud moega), FB leht, laenutatavad e-lugerid. Kaaluvad ka makerlabi sisseseadmist.

Raamatukogul kogukonnakeskusena on oluline roll kodanike digitaalse kirjaoskuse kujundamisel: raamatukogu on koht, kus inimesed saavad tasuta küsida nõu digitaalses maailmas toimetulekuks (nt erinevate e-teenuste kasutamisel), sestap peavad töötajad olema vastavalt koolitatud. Näiteks on populaarsed regulaarselt toimuvad arvutiabi koolitused seenioritele. Uusi seadmeid ja lahendusi, mida kasutama õppida, tuleb järjest juurde, sestap huvi nende koolituste vastu ei rauge. Noortele toimuvad infokirjaoskuse koolitused – õige ja pädeva materjali otsimine, e-kataloogide ja ressursside kasutamine, allikate kontrollimine. Koolitusi viivad läbi raamatukogu töötajad, mistõttu on eriti oluline raamatukogutööajate digikompetents ja selle sihipärane suurendamine.

Arengukava põhjal on arendamist vajavad valdkonnad eelkõige: sisekommunikatsiooni parandamine, töötajate IT alase kompetentsuse suurendamine ning oma teenuste tõhusam linnakodanikele tutvustamine.

Digi-innovatsiooni idee: (eesmärk – raamatukogu teenuste tõhusam pakkumine, lugejakogemuse mugavamaks muutmine ning seeläbi raamatukogu populariseerimine).

Luua rakendus, mis:

  • koostab lugejatele soovitusnimekirjad. Soovitused põhinevad senistel valikutel ning (soovi korral) ka eelnevalt märgitud valdkondlikel eelistustel. Midagi sellist on nt Spotify voogedastuskeskkona teenused “Discover” ja “Your Daily Mix”. Võiks olla ka raamatu lugemisjärgse hindamise võimalus, mille alusel rakendus annab järgmisi soovitusi (nagu Elisa raamatu äppis)
  • võimaldab huvipakkuvat teavikut broneerida (kui teavik on hetkel välja laenatud, siis lisada ennast selle raamatu “ootejärjekorda”) ning käesolevate teavikute tagastamistähtaegu pikendada
  • annab ülevaate raamatukokku jõudnud uutest teavikutest ning võimalustest/üritustest
  • sisaldab interaktiivset lugejate soovitusnurka (praegu on raamatukogus valge tahvel, kuhu lugejad saavad markeriga oma soovitusi kirjutada), milles saab teoseid kommenteerida ja arvustada (à la GoodReads). Sel viisil võivad tekkida ka nö sarnaste eelistustega kasutajad, kes võiks üksteist jälgida (à la Spotify follow) ning kelle hinnangutest lähtuvalt lugemismaterjali valida
  • pakub teabekirjanduse otsimisel ka visuaalset kataloogi (midagi sellist nagu Learn Discovery app)
  • sisaldab teavikute leidmiseks GPS rakendust
  • võimaldab nt õpetajal Opiq.ee´s, eKoolikotis, eKoolis jms teostele linkida
  • võimaldab loetud teost sotsiaalmeedias jagada (à la GoodReads)

Neljas teema: 1:1 arvutikasutus ja õpikeskkondade arengusuunad

Link ülesandele on siin.

Alustan sellest, et kirjeldan, kuidas ma õpetajana mobiilseadmeid kasutan. Keeleõpetajana on mobiilseadmed minu igapäevased sõbrad. Kuna minu koolis on koduklasside süsteem, siis tähendab see, et käin sageli tunde andmas õpilaste koduklassides. See omakorda välistab paksude paberkandjal sõnaraamatute kasutamise, sest ma lihtsalt ei jaksa neid mööda koolimaja vedada. Tegelikult pole neid ka väga vaja, sest internetis on mitmed head ja multifunktsionaalsed sõnastikud (nt Wordreference), mida keeletundides väga hõlpus kasutada on. Lisaks sõnastikele kasutavad õpilased oma telefone ka Quizleti, Tricideri, Kahooti, Mentimeteriga tegutsemiseks. VoiceThreadi, Socrative´i, bubbl.us ja Padleti jaoks võtame tavaliselt küll kooli tahvelarvutid, kuna nende rakenduste puhul on ekraani suurus oluline. Lisaks pakuvad mobiiltelefonid võimalusi heli ja video salvestamiseks ning minule meeldib lasta õpilastel oma dialooge jms salvestada ning pärast kuulata (see on lõbus ja paneb see õpilased oma hääldusele oluliselt rohkem tähelepanu pöörama). Näiteks oleme teinud prantsuskeelseid mini-raadiosaateid, oma kooli/linna tutvustavaid videoid jne.  Loomulikult on telefonid ka abiks infootsingul ja autentsete materjalidega töötamisel (nt ajaleheartiklid, laulud jne).

Oma isiklikus õppetöös kasutan mobiilseadme abil kindlasti Wunderlisti (lihtne ja mugav to-do-listi rakendus) ning Feedlyt. Viimane võimaldab näiteks töölt koju sõites bussis kasulikult aega sisustada kaasõppijate blogipostitusi lugedes. Keelehuvilisena olen kasutanud ka Quizleti, Duolingo ja Lingvisti rakendusi. FB on ka asendamatu, nii oma õpilastega suhtlemiseks kui kursusekaaslastega koostöö ehk arvukate rühmatööde tegemiseks.

Nutirakenduse kasutamise ideena tutvustaksin üht viisi VoiceThreadi kasutamiseks keeletunnis. Olen andnud õpilastele rühmatööna ülesande jutustada VoiceThreadis prantsuskeelne muinasjutt. Illustreerimiseks võisid nad valida, kas joonistavad pildid arvutis või teevad fotolavastused. Lahendusi oli väga erinevaid, õpilastele tegevus meeldis ning selle käigus said nad teha VoiceThreadi keskkonnas koostööd, harjutada fotolavastuse tegemist või arvuti abil joonistamist, kirjutada prantsuskeelset teksti ning seda sisse lugeda.

Tutvusin Horizoni koolide raportiga (Freeman et al, 2017). Proovin alljärgnevalt nimetada raporti olulisemad punktid ning esitada mõned nendega seotud mõtted ja küsimused.

Olulisemad trendid, mis aitavad kaasa tehnoloogia rakendamisele:

  • Programmeerimine kui kirjaoskus. Päris üllatavalt mõjus raportis mainitud fakt, et hetkel on IT alal 500000 täitmata töökohta ning et suisa 65% lastest hakkab tulevikus pidama ameteid, mida hetkel veel olemas ei ole. Seda ja ka muid programmeerimisoskusega koos arenevaid oskusi (leidlikkus, loogiline ja struktureeritud eneseväljendus, innovaatilisus, probleemilahendamine) silmas pidades tuleb tõesti mõelda, kuidas programmeerimist meie õppekavadesse integreerida, et selle oskuse arendamine ei jääks pelgalt huviringide kanda. Kas programmeerimine võiks näiteks olla matemaatika ainekavades läbi kõikide kooliastmete? Teisalt on meie õppekava niigi väga tihe ja ühest otsast suurendamine tähendaks teisest otsast kärpimist. Raportist leidsin ka päris äärmusliku näite Florida osariigist, kus võib keeleõppe asendada ka programmeerimisega. Selline asi võib olla mõeldav kontekstis, kus inglise keel on emakeel. Kui aga eestlane on osav programmeerija, aga ühtegi võõrkeelt ei oska, ei ole ta tõenäoliselt rahvusvaheliselt eriti konkurentsivõimeline.
  • STEAM ainete olulisus. STEAM aineid nähakse innovatsiooni ning majandusliku arengu võtmena. Oluline on neid õppeaineid lõimida ning õppimist reaalse elu konteksti panna (nagu Merrilli kivike-tiigis mudel soovitab). Oluline on ka erinevate kunstide (nt tants, draama, visuaalkunst) lõimimine reaalainetega, kuna see võimaldab õpilastel näha reaalainetega seotud probleeme uuest vaatenurgast. Minu koolis on sellist lõimimist toimunud pigem pojektikorras (nt Pärnus välja mõeldud rahvusvaheline C.A.M.P. projekt ehk loomemärul). Youtube´st leidsin Tartus toimunud C.A.M.P. projekti tutvustava video.
  • Õpianalüütika. Õpianalüütika eesmärk on andmete muutmine mõistetavaks, tähenduslikuks ning seega kasutatavaks informatsiooniks. Huvitav suund on püüd leida vahendeid mõõtmaks nö pehmete oskuste (loovus, koostöö) arengut. See, et õpianalüütikast võib õppijale kasu olla, on selge (tagasiside arendab ilmselt õppijate metakognitiivseid oskuseid, mõtestatud andmed võimaldavad õpetajal ja koolil õppimist vastavalt õppija vajadustele kohandada). Samas ei saa mööda vaadata õppetegevuse pideva jälgimise/mõõtmisega seotud murekohtadest – kuivõrd selline pidev andmete kogumine õppijaid häirib? Kuidas tagada see, et tagasiside ei mõju õppijale negatiivselt? Selgitasin ühele gümnaasiumiklassile põgusalt õpianalüütika ideed ja eesmärki ning nemad väljendasid pideva jälgimise suhtes pigem vastumeelsust. Õpetajana näen ka seda, et osa koolistressi on seotud sellega, et lapsed tunnevad, et keegi neid kogu aeg jälgib, iga nende hinne ja kodune ülesanne on vanematele enne teada kui lapsele (ning paraku on vanemaid, kes igale hindele liialt suurt tähelepanu pööravad). Lisaks mõtlen, kas pidev jälgimine ja kontroll võib vähendada ka õpilaste vastutustunnet, sest alati on veel keegi, kes nende edusammude eest vastutab? Viimase nädala jooksul on ka e-kooli tekkinud õpianalüütika rakendus (beeta versioon), aga e-kooli tõrgete tõttu on mul õnnestunud see vaid üks kord avada ja tol korral põgusalt vaadates jäi mulje, et põhimõtteliselt pakub see võimalust võrrelda oma lapse tulemust teiste laste tulemustega. Seda tundub kuidagi vähe, seda enam, et pidev enese teistega võrdlemine ei pruugi üldse hästi mõjuda.
  • Õpperuumide/füüsilise õpikeskkonna ümberdisainimine. Kui tahame soodustada aktiivset ja õppijakeskset õppimist, siis vana mudeli järgi sisustatud klassiruumid ei ole selleks kõige paremini sobivamad kohad. Raporti sõnul on aktiivse õppimise keskkond mobiilne, paindlik, mitmekülgne, koostööd ning uurimist ja loomingulisust toetav ning koosneb elementidest, mille vahel õppija vastavalt vajadusele/eesmärgile liigub. Meie koolides on sellist asja vist üsna keeruline sisse seada, eriti koduklasside süsteemi puhul.
  • Innovatsioonikultuuri edendamine. Taas rõhutatakse õppijakesksust ning seda, et õpikeskkond peaks reaalset maailma imiteerima. Lisaks toonitatakse, et innovaatilised koolid peaks andma õpilastele ka võimaluse juhtida, et nad saaksid arendada oma suhtlemis-, sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi.  Viskasin pilgu peale ka raportis viidatud Katrina Schwartzi artiklile Creating a culture of Valuable Learning”, millest leidsin Ken  Robinsoni (kelle kõne “Do Schools Kill Creativity” on TEDTalksi populaarsemaid) põnevaid mõtteid hariduse ja loovuse kohta. Artiklis oli ka huvitav video, kus Robinsoni kõnet saadab Onu Raivo jutupliiatsi taoline visualiseerimine.
  • Sügav õppimine (deep learning). Tegelikult ei saanud ma sellest teemast päriselt aru. Mis on õppimise ja sügava õppimise vahe? Selle teemaga seoses mainiti raportis ka 1:1 arvutikasutust, kuna see võimaldab õppida igal pool ja igal ajal, mis lihtsustab koostööd kaaslaste ning õpetajatega, aitab läbi viia projektipõhist õppimist, pakkudes rohkem võimalusi õppijate uudishimu rahuldamiseks, õpetajatele õpilaste toetamiseks, ning ümberpööratud klassiruumi meetodi rakendamiseks. Song & Kong (2017) nimetavad oma uuringust selgunud BYOD meetodi lubavused ning piirangud kõrgkooli kontekstis. Nad toovad lubavustena välja õpilaste oma seadmed kui vahendid, mis võimaldavad ressurssidele ligi pääseda, suhelda, resursse koguda/hoiustada/jagada/luua, oma loodud töid/mõtteid presenteerida ja visualiseerida, liitreaalsust kasutada. Piirangutena nimetab ta tehnilisi (nt probleemid Wifiga, appide sobivus erinevate seadmetega, ekraani ebapiisav suurus), sotsiaalseid (nt õpilaste seadmete erinevast kvaliteet rõhutab nende sotsioökonoomilise staatuse erinevust, vahetu kommunikatsiooni vähenemine) ja personaalseid (õpetajad võivad eelistada muid meetodeid, kuna peavad neid tõhusamaks või lihtsamaks) piiranguid. Kõik need asjad kehtivad ka üldhariduskoolide kontekstis. Oma koolis olen kuulnud päris emotsionaalseid arutelusid mobiilseadmete koolis kasutamise teemal. On päris palju väga tuliseid vastaseid, kelle peamine argument on see, et lapsed on niigi liiga palju telefonides ning et telefonid pärsivad süvenemist. Omamoodi õigus neil ju on, aga kui telefoni abil saab midagi kiiremini ja tõhusamalt tehtud, siis on nende kasutamine vast siiski õigustatud. Pealegi – tuuleveskitega võidelda ei ole mõtet, pigem on mõistlik mõtelda, kuidas veskist vili kätte saada.

Peamiste probleemidena nähakse alljärgnevat:

  • Autentsete õppimiskogemuste pakkumine. Ehk siis õpilastele tuleb pakkuda reaalse eluga seotud probleeme/ülesandeid/olukordi (ehk Merrilli kivike tiigis). Raport soovitab õpetajatel oma ainekavasid muuta, samas ei ole vähemalt Eestis õpetajal ses osas kuigi vabad käed (RÕK on nii tihe, et õpetajatel ei ole palju mänguruumi ning sestap peab iga vahend ja meetod tunduma väga efektiivne, et õpetaja oleks valmis katsetama).  
  • Digikirjaoskuse arendamine. Digitaalne kirjaoskus võimaldab õpilastel kodanikuna paremini toimida ning oma eluga kiiresti muutuvas maailmas sujuvamalt hakkama saada. Koolide ülesanne on vastavaid oskusi ja arusaamu kujundada, selleks on ka riigi hariduspoliitika erinevaid samme astunud (nt käivitanud Digipöörde programmi) ning koostanud digipädevuste raamistikud nii õpilastele kui õpetajatele. Selge on, et ilma riikliku programmi ja innustuseta midagi ei muutu, sest koolielu on väga intensiivne ja muudatuste elluviimiseks tulebki natuke survestada. Seninähtu põhjal aga tean, et see survestatud üleminek võib olla võrdlemisi valulik.
  • Õpetaja rollide ümbermõtestamine. Suuresti tänu tehnoloogiale meieni jõudva infohulga tõttu ei ole õpetajad koolitunnis enam ainsad teadmiste allikad, vaid õppeprotsessis õpilaste motiveerijad, juhendajad ja suunajad, lisaks sellele vastutustundlike kodanike kujundajad. Siin on oluline ka õpetajahariduse kaasajastamine, tegevõpetajatel võib olla raske oma uut rolli aktsepteerida ja välja kanda.
  • Computational thinking. Head eestikeelset terminit ma ei leidnud. Aga see peaks tähendama selliseid oskusi ja meetodeid (teatud liiki loogikat ja süsteemsust), mida kasutatakse programmide kirjutamisel. Ka selliste oskuste õpetamine eeldab muudatusi õpetajahariduses ning ilmselt ka õppekavades. Kogu see raport paneb mind küsima, kas ja mil määral õpetajaharidus nende uute suundadega kaasas käib.   
  • Erinevused õppijate saavutuste vahel (achievement gap). Probleem on selles, et erinevate õpilasgruppide akadeemilised saavutused on väga erinevad ning nende erinevuste põhjused on sageli sotsioökonoomiline staatus, rass, rahvus, sugu, olukord riigis. Ka Eestis on paraku nii, et venekeelsete koolide lõpetajate tulemused on madalamad kui eestikeelsetes koolides. Vähemalt Pärnus paistab see nõnda olevat. Mina pakuks selle probleemi võib-olla radikaalse kuid kindlasti efektiivse lahendusena venekeelsete lasteaedade kaotamise. Olen näinud mitmeid vene lapsi, kes eestikeelses lasteaias riigikeele kiirelt omandavad ning see suurendab oluliselt nende võimalusi haridusmaastikul edukalt edasi jõuda.
  • Innovatsiooni tagamine läbi juhtimisalaste muutuste. Iva on selles, et igasuguse innovatsiooni õnnestumiseks on vaja aega, raha ja inimesi, st juhi toetus innovatsiooni juhtimisel on äärmiselt oluline. Koolidel on vaja vastavaid strateegiaid ning kui kooli juhtkond sageli muutub (nagu see paljudes Euroopa riikides on), siis on pikemaajalisi innovatsiooniprotsesse raske ellu viia. Sellega on meil Eestis hästi, koolide juhtkonnad on päris stabiilsed. Samas on kool ikka veel üsna konservatiivne koht.

Olulisemad tehnoloogilised arengud:

  • Makerspaces ehk füüsiline keskkond, mis võimaldab õppida aktiivselt luues läbi hands-on kogemuse. Makerspace´s tegutsemine peaks soodustama loovat probleemilahendust läbi disaini ja konstruktsiooni ning katsetamise. Meil on selliste ruumide rajamine ilmselt rahastuse taga. Ning ilmselt ei ole olemas ka selliste ruumide efektiivse kasutamise metoodikaid. Niisama hullata pole ju ilmselt mõtet.
  • Robootika. Ideaalis võiks ka robootika olla rohkem kui huviharidus. Raportist lugesin, et lisaks robootika õpetamisele saab robootika abil muuta ka õpetamisprotsessi, nt on olemas TeachAssist robot, mis aitab õpetajal õppijate edusamme jälgida.
  • Õpianalüütika tehnoloogiad.
  • Virtuaalreaalsus. See on taas vahend, mis pakub õppijatele realistlikku kogemust, võimaldades õppijaid viia muidu kättesaamatutesse kohtadesse (nt mõnele teisele kontinendile või planeedile või hoopis inimese sisse). Eesti koolides rakendatakse VRi veel väga vähe (kui üldse?) ja ilmselt ei ole asi mitte soovimatuses, vaid tehnoloogiliste vahendite hinnas ning õpetajate oskustes (sama mure, mis makerspace´i puhul – kuidas kasutada tehnoloogiat nii, et ta oleks tõhus õppevahend mitte meelelahutus).
  • Tehisintellekt. Raporti sõnul aitab tehisintellekt arendada õpilaste metakognitiivseid oskusi (aga kuidas?) ning võimaldab lihtsustada õpetajate tööd. Aga kas ju kuidas mõjutab tehisintellektiga suhtlemine laste sotsiaalseid ning keelelisi oskusi?
  • Asjade internet (Internet of Things). Raportist lugesin, et koolides kasutatakse seda tehnoloogiat majanduslikel eesmärkidel, nt energiatarbimise vähendamiseks, ning ka turvalisuse tõstmiseks. Paradoksaalsel kombel kätkeb asjade internet endas ka tõsiseid turvariske. Kõik internetti ühendatud asjad on potentsiaalsed küberrünnaku allikad. Näitena IoT kasutamisest tuuakse nutikad IDkaardid, mis võimaldavad jälgida õppijate liikumist, suhtlusringi, toidueelistusi jne. Meie e-õpilaspilet on midagi sinnapoole (ta funktsioneerib bussipileti ja raamatukogukaardina, teda saab kasutada kooli sööklas ning välisuksel registreerimiseks). Raportis nimetati veel põnevaid näiteid asjade internetist (lõunasöögikarbid, mis kontrollivad oma temperatuuri ning edastavad teateid vanematelt; potitaimed, mis LED lampidega annavad märku, kui neid kasta on vaja). Sealt edasi mõeldes tekib paratamatult küsimus – kuhu jääb inimese enda vastutus oma tervise ja ümbritseva eest? Kas IoT arenguga ei kaasne lisaks küberrünnaku ohule ka võimalus, et inimesed muutuvad üha abitumaks ja sõltuvamaks?

Kasutatud kirjandus:

Freeman, A., Adams Becker, S., Cummins, M., Davis, A., & Hall Giesinger, C. (2017). NMC/CoSN Horizon Report: 2017 K–12 Edition. Austin, TX: The New Media Consortium.

Song, Y., & Kong, S. C. (2017). Affordances and constraints of BYOD (Bring Your Own Device) for learning and teaching in higher education: Teachers’ perspectives. The Internet and Higher Education, 32(C), 39–46. http://doi.org/10.1016/j.iheduc.2016.08.004

EL ja Eesti innovatsioonipoliitika. Valdkond: IKT üldhariduses.

Alljärgnevalt annan mõningase ülevaate EL ja Eesti innovatsioonipoliitikast ning selle mõjust nii hariduspoliitikale kui ka IKT kasutamisele üldhariduses.

EL poliitika

Innovatsioon on Euroopa konkurentsvõime võtmefaktor. Innovatsiooni toetamiseks on EL välja töötanud poliitika ja programmid, mis peaks suurendama uurimis- ja arendustegevusse investeerimist ning aitama muuta uurimistulemused reaalseteks toodeteks, teenusteks või protsessideks. On olemas strateegia “Innovaatiline liit”, mille eesmärk on luua innovatsioonisõbralik keskkond, milles on lihtne häid ideid toodeteks ja teenusteks muuta, nõnda soodustades majanduskasvu ja töökohtade loomist. Euroopa Komisjon peab oluliseks avaliku sektori innovatsiooni, vajaduspõhist innovatsiooni, innovatsiooni töökohal, riigihankeid innovatsiooni toetuseks, innovatsiooni loovat disaini ja sotsiaalset innovatsiooni.

Avaliku sektori innovatsioon puudutab kõiki avaliku sektori valdkondi, sh ka haridust. Sellise innovatsiooni mootoriks on vajadus teha uusi asju või olemasolevaid asju paremini, kiiremini või odavamalt. Haridusvaldkonna probleem on kindlasti see, et ei pakuta piisavalt digipädevuste arendamist (kodanike digioskused ei vasta tänapäevase digimaailma nõudmistele ning seega ei võimalda tänapäevases digimaailmas piisavalt edukalt toimida) ning haridusasutustel ei ole piisavalt hea digitaristu. Haridusinnovatsioonist sõltub riigi kodanike ning ka riigi majanduse edukus.

Vajaduspõhise innovatsiooni poliitika toetab innovatsiooni omaksvõtmist ühiskonnas, hariduse kontekstis siis näiteks haridustöötajate seas.

Innovatsioon töökohal võib tähendada nii inimressursside haldamist, äristruktuuri uuendamist, töökeskkonna parandamist. Seesugune innovatsioon tõstab töötajate motivatsiooni, mis omakorda tõstab ettevõtte tootlikkust, konkurentsivõimet ning asutuse innovatsioonivõimekust. Igal juhul on see oluline ka hariduse kontekstis, sest motiveeritud ja rahulolevad õpetajad on kindlasti loomingulisemad ja avatumad, kandes edasi ELi jaoks prioriteetseid kompetentse (digipädevus, loomingulisus, elukestev õpe)

Euroopa Komisjon tähtsustab ka riigihankeid innovatsiooni toetuseks ning selliste riigihangete läbiviimise parandamist eesmärgiga tõsta avalike teenuste kvaliteeti, toetada innovaatiliste toodete ja teenuste loomist ning omaksvõttu turul, toetada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete turule sisenemist.

EL väärtustab innovatsiooni loovat disaini, kuna disain on konkurentsivõime seisukohalt ilmselgelt oluline. Disain loob väärtust ning soodustab Euroopa konkurentsivõimet, jõukust ning heaolu. ELi eesmärk on muuseas ka teadvustada disaini olulist rolli avalike teenuste tõhususe parandamisel, kuna disainiprotsessis on ettevõtted/asutused sunnitud mõtlema tarbija ootustele ja vajadustele ning välja töötama nendest lähtuvaid uusi lahendusi. Selge on, et sellised tarbijate ootuseid ja vajadusi rahuldavad innovatsioonid ei tee halba ka haridusasutustele. EL näeb disaini ka kui vahendit avaliku sektori teenuste (sh haridus) uuendamiseks.

Sotsiaalne innovatsioon tähendab uusi ideid, mis vastavad ühiskonna vajadustele, loovad sotsiaalseid suhteid ning uusi koostöövõimalusi. Ka need innovatsioonid võivad olla nii tooted kui teenused. Hariduse kontekstis on koostöö kahtlemata väga oluline.

Innovatsiooni rahastamine

Euroopa Komisjon toetab innovatsiooni erinevate rahastamismeetmete abil. Euroopa suurim teadus- ja innovatsiooniprogramm on Horizon 2020, mille üldine eesmärk on Euroopa ülemaailmse konkurentsivõime kindlustamine. Konkreetselt haridusuuringute valdkonnas rahastab Horizon 2020 programm hulgaliselt koolide pilootprojekte haridusliku innovatsiooni alal. EL loodab nendest projektidest saada infot selle kohta, millised on digiajastu haridusuuenduse käivitajad ja väljakutsed. Lisaks on olemas erinevad võistlused ja auhinnad (Euroopa Innovatsioonipealinn, Naisinnovaatorite auhind, ELi noorte teadlaste konkurss, Horizoni võistlus), ELi teadusuuringute stipendiumprogramm, ühised teadusalgatused.

Hariduse vallas toetab Euroopa Komisjon projekte, et töötada välja uued õppekavad ja täita lünki innovatsioonialastes oskustes. Horizon 2020 programmi kõrval rahastatakse innovatiivseid haridusprojekte ka programmi Erasmus+ vahendusel. Lisaraha tuuakse haridussektorisse ka Euroopa investeerimiskava vahendusel. Kava aluseks on Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI), mille vahendusel arendatakse koolide ja ülikoolide taristu täiustamise ja ajakohastamise projekte (nt lairibajuurdepääsu ja IKT vahendite pakkumine koolidele), parandades seeläbi õpikeskkonda ja õpetajate töötingimusi.

Digioskused EL poliitikas

EL poliitika toetab digioskuste arendamist, kuna digioskused on üks ELi peamistest prioriteetidest. EL on mõistnud, et tööstus ja ettevõtted vajavad digioskustega töötajaid ning probleem on digioskuste ja digivõimaluste vahelisest lõhest. Võimalusi tuleb järjest juurde, kuid inimeste oskused ei jõua järele. 2016.aastal käivitas Euroopa Komisjon algatuse  “Digitaaloskuste ja töökohtade koalitsioon”, mille eesmärk on aidata Euroopas rahuldada suurt nõudlust digitaaloskuste järele, mis on tänapäeva tööturul ja ühiskonnas äärmiselt vajalikud. Euroopa Komisjoni kodulehelt võib lugeda, et hetkel ei ol 44% Euroopa kodanikest digitaalseid baasoskusi ning 37% töötajatest ei ole piisavalt digioskusi vaatamata sellele, et neid oskusi on järjest enam vaja. Sestap on nimetatud koalitsiooni üks püüdlus aidata liikmesriikidel arendada välja riiklikud digioskuste strateegiad ning tuua digioskuste arendamine kõikidesse haridustasemetesse, teisisõnu kaasajastada haridust nii, et kõik õpilased ja õpetajad saaksid kasutada digivahendeid ning -materjale selleks, et oma digipädevusi arendada. Kodanike/tööjõu digipädevuste suurenemine mõjub majandusele positiivselt. Lähitulevikus nõutakse hinnanguliselt 90% töökohtade puhul digitaalseid oskusi, mistõttu on oluline, et haridussüsteem kodanikele sellised oskused annaks.

Digioskused ja ELi hariduspoliitika

ELi innovatsioonipoliitika eesmärgid on tugevalt seotud hariduspoliitikaga – innovatsioonipoliitika eesmärkide täitmine sõltub ka muudatustest hariduspoliitikas, sest haridus mõjutab oluliselt kodanike oskusi ja hoiakuid. Sestap toon siinkohal välja ka mõned ELi hariduspoliitika suunad. Seda enam, et käesoleva kirjatüki eesmärk on vaadata, kuidas ELi ja Eesti poliitika on mõjutanud IKT kasutamist haridusvaldkonnas, mis ongi seotud pigem ELi hariduspoliitikaga.

EL hariduspoliitika strateegiline raamistik “Haridus ja koolitus 2020” (HK2020) lähtub muuhulgas ka sellest, et kuna maailm muutub väga kiiresti, siis on inimestel vaja uusi ja muutustega toimetulemist võimaldavaid oskusi. Digioskused on üks nendest võtmepädevustest, mida tingimata arendama peab. HK2020 eesmärkide seas on hariduse ja koolituse kvaliteedi ja tõhususe parandamine ning loovuse ja innovaatilisuse suurendamine kõikidel haridus- ja koolitustasanditel. Prioriteetsete valdkondade seas on näiteks kaasava hariduse edendamine (ka digivahendite toel), asjakohaste ja kvaliteetsete oskuste ning pädevuste arendamine tööalase konkurentsivõime, innovatsiooni, kodanikuaktiivsuse ja heaolu saavutamiseks, innovaatilise ja avatud hariduse edendamine ning haridusvaldkonna jõudmine digiajastusse, haridus- ja koolitussüsteemide jätkusuutlikud investeeringud.

Nagu mainitud, on oluline prioriteet ELi hariduspoliitikas avatud ja paindlik õpe läbi digivahendite, et parandada haridus- ja koolitussüsteeme, muutes need praegusele digitaalmaailmale kohaseks. Euroopa Komisjoni kodulehelt võib lugeda, et vähem kui pooled Euroopa lapsed õpivad koolides, mis on piisava digivarustusega ning ainult 20-25% neist lastest õpetavad õpetajad, kes tunnevad ennast klassis digitehnoloogiad kasutades enesekindlalt. 50-80% õpilastest ei ole kunagi kasutanud digitaalseid õpikuid, digitaalseid harjutusi või õppemänge. See tähendab, et õppimine ja õpetamine toimub Euroopas suurel määral veel traditsioonilisel (ehk vananenud) viisil. IKT vahendid, avatud õppematerjalid ning avatud õppemeetodid aitavad hariduse tõhusust suurendada, võimaldades rohkem isiku vajadustele kohandatud õpet, paremat õppimiskogemust ning vahendite tõhusamat kasutamist. Sellised meetmed edendavad ka võrdseid võimalusi, parandades teadmiste kättesaadavust.

Eesti innovatsiooni- ja hariduspoliitika

Eesti innovatsioonipoliitika ja hariduspoliitka lähtuvad ELi poliitikast. Eesti innovatsioonipoliitika nõrk koht on vast erasektori ja teaduse lahusus, Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014-2020 “Teadmistepõhine Eesti” toob puudusena välja selle, et motivatsioon ja võimekus ülikoolide ja ettevõtjate koostööks on ebapiisav ning et teadussüsteem on liigselt keskendunud avalikule rahale ja pingutus eraraha saamiseks ei ole piisav. Ilmselt see probleem liiga palju IKT kasutamist üldhariduses ei mõjuta. Teisalt on näiteks Digipöörde oluline koostööpartner eraettevõte Samsung Electronics Baltics.

Lähtuvalt EL prioriteetidest on ka Eesti jaoks väga oluline digipädevuste mitmekülgne arendamine ning kõige olulisem roll selle eesmärgi saavutamisel on kahtlemata haridusasutustel. Digipädevusena mõistetakse valmisolekut kasutada digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas teadmusühiskonnas nii töökohal, õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2006. aasta soovitusega võtmepädevuste kohta tunnistas  Euroopa Liit digipädevuse üheks kaheksast elukestva õppe võtmepädevusest. Euroopa Komisjoni raportis „Kuidas arendada ja mõista digipädevust Euroopas?” esitatakse digipädevuse mudel, mille alusel on ka Eestis välja töötatud õppijate digipädevuste mudel. Olemas on ka õpetajate digipädevuste hindamismudel.

Käimas on programm Digipööre, mille eesmärk on digivõimaluste teadlik ning tark integreerimine õppeprotsessi. Digiseadmete kasutamisega rikastatakse õppetööd ja arvestatakse paremini õppijate vajadusi ja võimeid, aidates neil saavutada paremaid õpitulemusi ning valmistades õppijaid tõhusamalt ette tööturul toimetulemiseks. Digipööre loob võimaluse uue õpikäsituse kiireks juurutamiseks ning õppekvaliteedi tõusuks ning, nagu rõhutatakse ka ELi poliitikas, aitab elanikkonna parem tehnoloogia kasutamise oskus ja innovaatilisus kaasa tootlikkuse kasvule majanduses. Digipöörde programm on koostatud Eesti elukestva õppe strateegia 2020 rakendamiseks. Programmi maksumuseks on aastani 2020 kavandatud peaaegu 47 miljonit eurot. Rahastamise mahtu täpsustatakse igal aastal riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve arutelude käigus. Programmi oodatavad tulemused: 1. Digipädevust kui üldpädevust arendatakse kõigis õppeainetes ja huvitegevuses, see on õppeprotsessi loomulik osa, 2. Digitaalne õppevara on kvaliteetne ja kõigile lihtsasti kättesaadav, 3. Koolide digitaristu on kaasaegne, igapäevases õppetöös kasutatakse ka isiklikke digiseadmeid, nt nutitelefone. (HTM)

PRAXISe IKT-hariduse analüüsi raportis (2017) soovitatakse digioskuste õpetamine integreerida teistesse ainevaldkondadesse koos vastutuse kindlaksmääramisega (ehk siis ei ole nii, et küll keegi midagi teeb ja õpetab, vaid kooli õppekavas tuleks paika panna, milliseid digioskuseid igas ainevaldkonnas õpetatakse).
Digi-innovatsiooni rahastamisest haridusasutustes

Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalasse panustatakse EL toetuste ja riigi vahenditega perioodil 2014-2020 kokku 767 miljonit eurot. Sellest enam kui 560 miljonit eurot tuleb Euroopa regionaalfondide vahenditest ja üle 200 miljoni euro Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest ühes Eesti riigi kaasrahastusega. Hariduse-, noorte- ja keelevaldkonna ning teaduse- ja arendustegevuse toetusi vahendavad SA Innove strukuuritoetuste agentuur ja SA Archimedes struktuuritoetuste agentuur. Näiteks SA Innove struktuuritoetuste agentuuri kaudu toetatavate valdkondade seas on ka kaasaegsed õppevahendid ja e-õppevara (40 miljonit eurot – hõlmab e-õppematerjale väljatöötamist erinevates õppeainetes, uuenduslike õppevaralahenduste kasutuselevõtmit, e-õppevara platvormi loomist) ning õpetajate täienduskoolitused (24 miljonit eurot – toetatakse nii üldharidus- kui ka kutsekoolide õpetajate ja haridusasutuste muude töötajate täiendkoolitust).

2016.aastal kuulutas HITSA välja laiaulatusliku põhikoolide digitaristu täiendamise toetusmeetme. Toetusega aitab riik vastavalt ELi prioriteetidele arendada õpetajate ja õpilaste digipädevusi ning toetab digikultuuri integreerimist õppeprotsessi õpetajatele õppetegevuse läbiviimiseks vajalike seadmete tagamise ja põhikoolide e-hindamisvõimekuse kasvatamise kaudu. Toetuse taotluse esitamise eeltingimus on kooli digiplaani koostamine.

Mõju ühele haridusasutusele

Oluline mõju on kahtlemata erinevatel toetusmeetmetel, mille abil on kool saanud soetada hulgaliselt digivahendeid õppetöö kaasajastamiseks ning õpilaste ja õpetajate digipädevuste arendamiseks. Näiteks 2016. aastal sai kõnealune asutus HITSA-lt ProgeTiigri programmi raames toetust robootikavahendite soetamiseks (kooli osalus 25%) ning 2017. aastal saadi HITSA põhikoolide digitaristu toetusmeetme raames 8 AIO lauaarvutit ja 1 sülearvuti (kooli osalus 15%).

Väga oluline mõju kooli IKT-alasele arengule on kindlasti viimase toetuse saamise eeltingimusena koostatud kooli digipöörde tegevusplaanil. Esimese muutusena koostati asutusele IT-arengukava, mis eeldas hetkeolukorra analüüsimist ning sellest lähtuvalt eesmärkide ja tegevusplaani koostamist. IT-aregukavasse kirjutati mõõdetavad ja jälgitavad arendustegevused toetamaks muutunud õpikäsituse rakendamist, kooli õppekorralduse ja digitaristu kaasajastamist. Uurisiti õpetajate koolitusvajadust lähtuvalt nende soovidest, enesehinnangust ning ka sellest, kuidas õpilased oma digipädevusi hindavad. Täiendatakse ka kooli õppekava lisades sinna digipädevuste arendamise elemente. Seega, kui siiani on antud asutuses nii õpetajate kui õpilaste digipädevuste arendamine toimunud võrdlemisi kaootiliselt, siis tänu üsna konkreetse digiplaani koostamisele tegutsetakse edaspidi IT-alaste eesmärkide saavutamisel sihipärasemalt ja süsteemsemalt.

Kasutatud allikad:

PRAXIS IKT-hariduse analüüs  (2017) Loetud aadressil http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2016/08/IKT-hariduse-uuring_aruanne_mai2017.pdf

Eesti ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitika vahehindamise raport 2014. Loetud aadressil: https://www.eas.ee/images/doc/sihtasutusest/uuringud/ettevotlus/ettevotlustoetuste-vahehindamine-2014.pdf

Haridus- ja teadusministeeriumi koduleht. Loetud aadressil https://www.hm.ee/et

Euroopa Komisjoni koduleht. Loetud aadressidel https://ec.europa.eu/commission/index_et ja  https://ec.europa.eu/growth/industry/innovation/policy_en

V Moodul: Teadmiste omandamise, kogumise, jagamise ning rakendamise protsessid, süsteemid ja tehnoloogiad

  1. Teadmusjuhtimise süsteemid ja tehnoloogiad

Teadmusjuhtimise süsteemid võib jaotada kolme suurde rühma:

  • teadmushõive ja kogumise süsteemid (knowledge discovery and capture systems)
  • teadmuse jagamise süsteemid (knowledge sharing systems)
  • teadmuse rakendamise süsteemid (knowledge application systems)

Teadmusjuhtimise süsteemide eesmärgid on organisatsiooni toimimise parandamine informatsiooni ja teadmiste parema loomise, jagamise ja rakendamise teel, samuti konkurentsieelise ja innovatsiooni tagamine.

I Teadmushõive ja kogumise süsteemid

Toetavad uue vaiketeadmuse või väljendatud teadmuse loomise protsessi või sünteesi eelnevatest teadmistest. Need süsteemid võimaldavad hankida teadmist organisatsioonist või väljastpoolt organisatsiooni ning toetavad kahte teadmusjuhtimise protsessi: kombineerimist ja sotsialiseerumist. Kombineerimine on teadmiste laiendamise etapp (olemasolev väljendatud teadmus rekontekstualiseeritakse). Sotsialiseerumine võimaldab uue vaiketeadmuse loomist ühiste tegevuste kaudu.

Teadmushõive protsessid:

  • andmete eeltöötlemine: andmete puhastamine, ühtlustamine, kombineerimine, alamosadeks jaotamine, transformeerimine ja normeerimine
  • teadmiste hankimine: andmekaeve – mahukate andmete analüüs uute seaduspärasuste ja seoste leidmiseks, andmete muutmine kasulikeks teadmisteks. Andmekaeve tehnikad: prognoosiv analüüs (olemasolevate andmete põhjal tuleviku või tundmatute väärtuste hindamine) ja kirjeldav analüüs (andmete omaduste kirjeldamine). Andmekaevet saab lisaks teadustööle rakendada ka näiteks turunduses, finants- ja kindlustusteenustes. Veebi andmekaeve: veebi struktuuri, veebi kasutamise ja veebi sisu andmekaeve.
  • järelanalüüs: tulemuste hindamine, teadmiste rakendamine

II Teadmiste jagamise süsteemid

Toetavad protsesse, mille käigus väljendatud teadmus või vaiketeadmus edastatakse teistele isikutele. Selliseid süsteeme nimetatakse ka teadmusrepositooriumiteks.

Teadmiste jagamise süsteemide klassifikatsioon:

  • juhtumi aruandeadnmebaasid – kirjeldavad teatud juhtumeid ja annavad nende kohta selgitusi, kuigi ei pruugi sisaldada soovitusi
  • hoiatussüsteemid – kasutatakse probleemidest teavitamiseks
  • parima kogemuse/hea praktika andmebaasid – sisaldavad hea praktika kirjeldusi koos vastava tehnoloogia, inimressursside jm vahendite kirjeldustega
  • kasulike õppetundide süsteemid – kirjeldavad kogetud juhtumeid, mis võivad olla kasulikud töötajatele sarnastes situatsioonides
  • teadmiste lokaatorsüsteemid – ekspertide teatmikud, ekspertiisisõnastikud, oskuste loetelud jms. Repositooriumid, mis üritavad teadmisi organiseerida.

Peamised vaiketeadmiste jagamise süsteemid on praktikakogukonnad. Praktikakogukond on rühm, kus jagatakse teadmisi ja kogemusi, liikmed õpivad üksteiselt ja arenevad isiklikult ja professionaalselt. Oluline praktikakogukonna teoreetik on Etienne Wenger, kes defineerib praktikakogukonda kui rühma, kus inimesed jagavad muret või kirge millegi vastu, mida nad teevad, õpivad seda tegema paremini ja suhtlevad regulaarselt. Gannon-Leary ja Fontainha tõlgendavad virtuaalset praktikakogukonda kui ühist huvivaldkonda omavatest üksikisikutest koosnevat võrgustiku, kus suhtlemine toimub veebipõhiselt antud valdkonna raames. Kogukonna liikmed jagavad omavahel ressursse (näiteks kogemusi, probleeme ja lahendusi, töövahendeid, meetodeid). Selle suhtluse tulemuseks on iga kogukonnas osaleja teadmiste suurenemine, mis aitab kaasa ka valdkonnasiseste teadmiste paranemisele.

Oluline on ka organisatsiooni või korporatsiooni mälu (Organizational/Corporate Memory). Organisatsiooni mälu salvestab olulised sündmused ja otsustused organisatsioonides ja koosneb dokumentidest, kirjetest, illustreerivast materjalist, videodest, e-mailide kogumist, viidetest andmebaasidele, kogutud kogemuste ja ekspertarvamuste kirjeldustest, strateegiate ja edulugude kirjeldustest.

III Teadmuse rakendamise süsteemid

Toetavad protsesse, milles teatud isikud rakendavad teiste inimeste teadmisi, kusjuures nad tegelikult ei ole neid ise omandanud või õppinud.

Näiteks:

  • ekspertsüsteemid
  • otsuste vastuvõtmise süsteemid
  • nõuandvad süsteemid
  • vigade diagnoosimise süsteemid
  • tehnoabisüsteemid

Natuke lähemalt ekspertsüsteemist: see on teadmussüsteem, mis jäljendab inimeksperdi otsustusprotsessi ja “vestleb” kasutajaga eksperdi kombel. Ekspertsüsteemid sisaldavad organiseeritud teadmust, mis on üles ehitatud faktidest, seostest ja heuristikast. Ekspertsüsteemides on organiseeritud teave seotud kindla valdkonna ekspertiisiga ning neid süsteeme kasutatakse kui konsultante/abistajaid, et lahendada keerukaid probleeme. Ekspertsüsteemid võivad lahendada probleeme sama hästi ja sageli isegi paremini kui inimekspert, nad püüavad mõningal määral järele aimata viise, kuidas inimeksperdid teevad otsuseid. Samas ei ole ekspertsüsteemid universaalsed probleeme lahendavad süsteemid, sest nende ekspertiis on piiratud kitsa või spetsiifilise ainevaldkonnaga. Ekspertsüsteem koosneb neljast põhilisest blokist:  teadmusbaas (knowledge base),  tööruum (work space),  kontrollstruktuur (control structure) ja  kasutajaliides (interface). Ekspertsüsteemide rakendatakse näiteks diagnostikas (nii meditsiiniline kui ka tehniline) ja projekteerimisel.

Teadmusjuhtimise tehnoloogiad on kõik info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendid, mis toetavad teadmusloomet, teadmushõivet, teadmuse jagamist ja teadmuse rakendamist organisatsioonis.

Näiteid teadmusjuhtimise tehnoloogiatest

  • mõistekaardid (concept maps) – visualiseerimistehnika, mille abil saab teadmust struktureerida ja mõistetevahelisi tähendusseoseid võrgu/graafiku kujul esitada. Teadmiste modelleerimise vahend. Mõistekaardi-tehnika loodi 1972. aastal prof. Joseph D. Novaki uurimisprojekti raames Cornelli Ülikoolis (USA).
  • repositoorium – spetsiaalne andmebaas või andmehoidla, mis võimaldab hoida erinevat informatsiooni, teadmisi, materjale, tarkvara jne
  • erinevad sotsiaalmeedia vahendid (nt GoogleDocs, Skype, Youtube, Slideshare, WordPress, Flickr)

Lieao teadmusjuhtimise tehnoloogiate 7 kategooriat: 1) teadmiste võrgustikud, 2) teadmistel põhinevad süsteemid, 3) andmekaeve,  4) info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, 5) ekspertsüsteemid, 6) andmebaasid, 7) mudelid (modelling)

Peter Tyndale on välja pakkunud 16 teadmusjuhtimise tehnoloogiate kategooriat: 1) intranetid, 2) veebiportaalid, 3) sisuhaldussüsteemid, 4) dokumendihaldussüsteemid, 5) infootsisüsteemid, 6) relatsioonilised ja objekti-relatsioonilised andmebaasisüsteemid, 7) elektroonilise kirjastamise süsteemid, 8) rühmatöövahendid, 9) tõuketehnoloogiad (push technologies – selle kohta saab vaadata/kuulata nt siin), 10) agendid 11) kasutajatoe rakendused (help-desk applications), 12) kliendisuhete juhtimissüsteemid, 13) andmelaod (data warehousing), 14) andmekaevesüsteemid, 15) äriprotsesside ümberkavandamissüsteemid, 16) teadmiste loomise rakendused.
Teadmusjuhtimise tehnoloogiaid võib kategoriseerida ka nii:

km-technologies-and-strategy-17-728

Pilt on pärit siit.

  1. Kuidas on teadmusjuhtimise protsessid, süsteemid,  mehhanismid ja tehnoloogiad omavahel seotud?
  • Teadmuse hankimise süsteemidega on seotud – teadmusjuhtimise allprotsessid (kombineerimine ja sotsialiseerumine), teadmusjuhtimise mehhanismid (koosolekud, telefonivestlused, dokumentide koosloome, rotatsioon, konverentsid, ajurünnak, koostööprojektid) ja teadmusjuhtimise tehnoloogiad (andmebaasid, veebipõhine juurdepääs andmetele, andmekaeve, inforepositooriumid, veebiportaalid, hea praktika ja kogetud õppetunnid, videokonverentsid, elektroonilised diskussioonigrupid, e-mail).
  • Teadmushõive süsteemidega on seotud – teadmusjuhtimise allprotsessid (eksternaliseerimine ja internaliseerimine), teadmusjuhtimise mehhanismid (mudelid, prototüübid, hea praktika, kogetud õppetunnid, õppimine praktika kaudu, väljaõpe töökohal, õppimine jälgimise kaudu, lähikohtumised) ja teadmusjuhtimise tehnoloogiad (ekspertsüsteemid, vestlusgrupid, hea praktika ja kogetud õppetundide andmebaasid, arvutipõhine kommunikatsioon, tehisintellektipõhine teadmiste omandamine, arvutisimulatsioonid)
  • Teadmuse jagamise süsteemidega on seotud – teadmusjuhtimise allprotsessid (sotsialiseerumine, teadmiste vahetus), teadmusjuhtimise mehhanismid (rotatsioon, konverentsid, ajurünnak, koostööprojektid, memod, juhendmaterjalid, kirjad, ettekanded) ja teadmusjuhtimise tehnoloogiad (videokonverentsid, elektroonilised diskussioonigrupid, email, rühmatöövahendid, veebipõhine juurdepääs andmetele, andmebaasid, repositooriumid, hea praktika andmebaasid, kogetud õppetundide süsteemid, teadmiste lokaatorsüsteemid)
  • Teadmuse rakendamise süsteemidega on seotud – teadmusjuhtimise allprotsessid (suunamine ja rutiinid), teadmusjuhtimise mehhanismid (traditsioonilised hierarhilised seosed organisatsioonis, tehnilised abiteenused, tugikeskused, organisatsiooni poliitika, tööpraktikad, standardid) ja teadmusjuhtimise tehnoloogiad (ekspertteadmuse hõive ja ülekanne, häiresüsteemid, juhtumipõhised arutlussüsteemid, otsuste vastuvõtusüsteemid, ekspertsüsteemid, ettevõtte ressursside planeerimissüsteemid, juhtimisinfosüsteemid).

Lõpetuseks  üks tore teadmusjuhtimise illustratsioon:

kmdiagrm

Pilt on pärit siit.

 

Kasutatud kirjandus:

Virku, S. Teadmusjuhtimise süsteemid ja tehnoloogiad, teadmiste
võrgustikud ja virtuaalsed organisatsioonid.

Virkus, S. & Machin, J. (2011). Technologies for Information and Knowledge Management

IV moodul, 1.ülesanne

  1. Milline on infopoliitika olemus, eesmärgid ja väljatöötamise protsess?

Infopoliitika koos infostrateegia, infovajaduste tundmise, infoteenuste- ja toodete pakkumise ning infoauditite korraldamisega kindlustavad efektiivse infojuhtimise.  Riiklikud infopoliitikad (national information policies) hakkasid kujunema 1970.aastatel, esimesed riiklikud infopoliitikad võeti ametlike dokumentidena vastu Ameerika Ühendriikides ja Austraalias, kui valitsused hakkasid otsustama, millist informatsiooni oma rahvale ja teistele riikidele oma otsuste eesmärkidest teatavaks teha, kuidas tagada isikuandmete kaitset ja infovabadust, kuidas koguda otsuste vastuvõtmiseks statistilisi andmeid, kuidas kasutada infotehnoloogia vahendeid. Informatsiooni hakati nägema kui riikliku tähtsusega ressurssi, millest sõltub riigi nii majanduslik, sotsiaalne kui ka kultuuriline areng. Sandra Braman on sõnastanud infopoliitika definitsiooni: infopoliitika koosneb seadustest, määrustest, seisukohtadest ja muudest otsustustest ning tegevustest, mis mõjutavad ühiskonna koostoimet, sealhulgas informatsiooni loomist, töötlemist, infovoogusid ning informatsioonile juurdepääsu ja kasutamist. Liikudes edasi organisatsiooni infopoliitika juurde, siis selle nähtuse definitsiooni on kirja pannud Elisabeth Orna: organisatsiooni infopoliitika on poliitika, mis organisatsiooni üldistele eesmärkidele ja prioriteetidele toetudes määrab kõige üldisemal tasemel informatsiooni kasutamise eesmärgid organisatsioonis ning selle, mida konkreetses organisatsioonis informatsiooni all mõistetakse, samuti põhimõtted informatsiooni juhtimiseks, inimressursid ja tehnoloogia informatsiooni kasutamiseks ning info väärtustamise. Lühidalt öeldes on organisatsiooni infopoliitika dünaamiline vahend, mis aitab kaasa organisatsiooni infostrateegia väljatöötamisele ja rakendamisele.

Organisatsiooni infopoliitika paneb paika:

  1. informatsiooni kasutamise eesmärgid ja prioriteedid, sealhulgas selle, mida antud organisatsioonis mõistetakse tööks vajaliku informatsiooni all;
  2. infojuhtimise põhialused ja printsiibid;
  3. põhimõtted, mille alusel organisatsiooni töötajaid infojuhtimisse kaasatakse;
  4. infojuhtimise süsteemid;
  5. infojuhtimist toetava tehnoloogia ja tarkvara;
  6. inforessursid ja nende juhtimise ressursid;
  7. kriteeriumid, mille alusel jälgida ja hinnata informatsiooniga seotud tegevusi ja teabe liikumist.

Infopoliitika eesmärgid:

Põhieesmärk on olla alus tegevustele, mis aitavad vältida riske (nt finantskaotused mittetäieliku ja koordineerimata informatsiooni kasutamise tõttu, liigne ajakulu, innovatsiooniprotsesside pidurdumine, organisatsiooni negatiivse imago kujunemine) ning toetada organisatsiooni toimimise tõhusust (infojuhtimise eri osapoolte ja kaasatud gruppide omavaheline koostöö, suhtlemise ja läbirääkimise toetamine, IKT võimalikult efektiivse kasutamise tagamine ning selliste muudatuste algatamine, mis on tingitud muutustest organisatsiooni väliskeskkonnas).

Seega võib öelda, et organisatsiooni infopoliitika eesmärgid on:

  1. seostada kõik informatsiooniga tehtavad toimingud organisatsiooni üldeesmärkidega;
  2. toetada juhtimisotsuste vastuvõtmist ja tööülesannete täitmist vajaliku aktuaalse, täieliku, usaldusväärse ja objektiivse teabega;
  3. anda alus vajalike ressursside otstarbeka paiknemise ja paigutamise üle otsustamiseks;
  4. edendada suhtlemist, infovoogusid ja muid infoseoseid organisatsiooni osade ja väliskeskkonna sihtgruppide vahel;
  5. võimaldada informatsiooniga seotud tegevuste tulemuslikkuse hindamist organisatsioonis ning selle eri tasanditel ja valdkondades;
  6. saada tagasisidet organisatsiooni arengust ja  hoida või parandada organisatsiooni imagot

Infopoliitika väljatöötamise protsess

Kogu infojuhtimise protsess ehk infopoliitika on seotud inforessursside, -tehnoloogia ja -süsteemide, kommunikatsioonijuhtimise, andmebaaside ja dokumendihaldusega ning lähtub eelkõige organisatsiooni olemusest ja eesmärkidest. Viimased sõltuvad organisatsiooni tegutsemise sektorist ja konkreetsest valdkonnast, tegutsemiskeskkonna haardest ja iseloomust, organisatsiooni olemusest, identiteedist, juhtimisviisist jm. Ei ole olemas standardiseeritud infopoliitikaid, mida saaks vahetult rakendada. Iga organisatsioon peab looma oma infopoliitika, kuigi aluseks võib võtta teiste loodud mudeleid. Infopoliitika väljatöötamine eeldab sügavaid teadmisi organisatsiooni olemusest ja identiteedist – milline on organisatsiooni formaalne ja mitteformaalne struktuur, juhtimisstiil, kultuur ja inimestevahelised suhted, infokultuur ja infojuhtimise senine korraldus, töötajate ja organisatsiooni teadmus, oskused ja infovajadused, infotehnoloogiline varustatus jms. Oluline on tunda organisatsiooni mikro- ja makrokeskkonna olulisemaid tegureid ning väliskeskkonda. Infopoliitika väljatöötamisele peab eelnema organisatsiooni alusuuring, mis selgitab välja organisatsiooni üldised eesmärgid, ülesehituse ja kultuuri – kehtivad normid ja väärtushinnangud.

Elisabeth Orna on esitanud infopoliitika kujundamise 4 põhietappi:

  1. alusuuring – eeldab allikate ja meetodite põhjalikku kavandamist, analüüsib organisatsiooni eesmärke, struktuuri ja kultuuri kui infoauditi lähtekohta;
  2. infoaudit – katab osaliselt infokaardistuse funktsiooni, kuid läheb kaugemale, selgitades välja infovood, inimressursi ja kasutatava infotehnoloogia;
  3. tasakaalutabeli või -lehe loomine – infoauditi käigus saadud tulemuste võrdlemine organisatsiooni eesmärkidega positiivsete ja negatiivsete seoste väljaselgitamiseks;
  4. poliitika loomine – koostatakse infopoliitiline dokument, mis on aluseks strateegiliste suundade valimisele, infostrateegiate väljatöötamisele, infojuhtimisele ja – kasutamisele tulevikus.

Lisan siia joonise, mis illustreerib seosed infopoliitika, infoauditi ja infostrateegia vahel:

img4

Allikas: http://slideplayer.com/slide/253479/

  1. Millised on peamised infovahendamise strateegiad, meetodid ja tehnoloogiad?

Infostrateegia on kirjalikult fikseeritud dokument, milles on määratletud, kuidas infovajadusi identifitseerida, millised on infovajaduse rahuldamise rollid ja vastutus ning kuidas informatsiooni luua, koguda, töödelda, säilitada, levitada ja kasutada. Infostrateegia eesmärgiks on kõrgekvaliteedilise ja eesmärgipärase infokeskkonna kavandamine, mis võimaldab kasutada inforessursse efektiivselt ning kooskõlas organisatsiooni missiooni, eesmärkide ja üldise strateegiaga.

Infostrateegia hõlmab nelja strateegiat:

  1. infotehnoloogia strateegia (tehnoloogiline infrastruktuur) – arvutivõrkude arendamise ning tark- ja riistvara poliitika, kasutaja toetamise poliitika, investeerimisplaan;
  2. inimressursside strateegia – infovajaduste analüüs ning töötajate koolitus- ja arendamisplaanid;
  3. infoteenuste strateegia – infoteenuste vajaduste määratlemine, tehnoloogia asjakohasuse hindamine ja rakenduskava;
  4. infojuhtimise strateegia – infojuhtimise põhimõtete, eetilise ja regulatiivse raamistiku, horisontaal- ja vertikaaltasandil liikuvate infovoogude ja meetmete rakenduskava.

Infovahendamine: Chun Wei Choo (2002) on defineerinud infovahendamist kui protsessi, mille kaudu organisatsioon vahendab ja jagab eri allikatest pärit informatsiooni ning mille tulemusena organisatsiooniline õppimine muutub sagedaseks ja laiapõhjaliseks, infootsing tavapäraseks ning luuakse ja sünteesitakse uut informatsiooni.

Infovahetus organisatsioonis

  1. soodustab osalemist – piisav informeeritus organisatsiooni eesmärkidest ja arengusuundadest tõstab töötajate rahulolu ja motivatsiooni, aitab igal töötajal tunda end kollektiivi täisväärtusliku liikmena ja suurendab osalemist;
  2. toetab organisatsioonilisi muutusi – informeeritus muutuste vajalikkusest, oma tööülesannetest, rollist ja panusest muutuste rakendamisel aitab kaasa ühiste eesmärkide mõistmisele ja saavutamisele ning töötajate osalusele muutuste protsessis;
  3. aitab kujundada korporatiivset vaimu ja vastutustunnet;
  4. parendab sisemist ja välist informeerimist ja kommunikeerimist;
  5. tugevdab organisatsioonikultuuri (nt igapäevane info aitab kujundada töötaja arusaama organisatsioonist ja selle väärtushinnangutest);
  6. toetab avalikkussuhete kujundamist ehk suhtekorraldust;
  7. aitab luua organisatsiooni profiili, sh imagot;
  8. võimaldab ennetada probleeme ja kriise.

Hea infoliikumine toimub ainult piisava, avatud ja vastastikuse infovahetuse tulemusel, efektiivse organisatsioonisisese infoliikumise saavutamiseks kasutatakse mitmesuguseid strateegiaid, meetodeid, kanaleid ja tehnoloogiaid.

Phil Jones (2008) on jaotanud kommunikatsioonikanalid kolme põhirühma:  

  1. näost näkku kanalid, mis toetuvad personaalsele kontaktile (nt koosolekud);
  2. elektroonilised kanalid, mis võimaldavad sõnumite kiiret edastamist (nt e-kirjad, blogi, aga ka telefon, faks);
  3. traditsioonilised kanalid (nt tavapost, infostend või teadetetahvel).

Teine võimalus on kommunikatsiooniviisid jagada kolmeks:  suuline kommunikatsioon, kirjalik kommunikatsioon või vahendatud kanalite kaudu toimiv kommunikatsioon. Michael A. Hitt, Stewart J. Black ja Lyman W. Porter (2012) jagavad kommunikatsiooniviisid verbaalseteks ja mitteverbaalseteks. Lisaks saab infovahetus organisatsioonis toimuda mitmel moel – nii vertikaalselt, horisontaalselt kui ka diagonaalselt.

Vertikaalne infovahetus: organisatsiooni juhid edastavad alluvatele peamiselt organisatsiooni direktiive, poliitikat ja juhiseid tööülesannete täitmiseks. Pace ja Faules (1994) on märkinud, et juhid edastavad alluvatele tavaliselt viit tüüpi informatsiooni: 1) infot selle kohta, kuidas tööd teha, 2) infot tööde tegemise tootlikkusest ja tulemuslikkust, 3) infot organisatsiooni poliitika ja tegevuste kohta, 4) infot töötaja töötulemuste kohta ning 5) töötaja missioonitunnet suurendavat infot. Alluvatelt juhtidele liikuva informatsioon on aga oluline, kuna annab otsustajatele olulist infot nendelt, kes teisi töötajaid juhendavad ja suunavad; annab juhtidele teada, kui töötajad on informatsiooni vastuvõtmiseks valmis ning kui meelsasti töötajad ülevalt poolt tulevaid käske vastu võtavad; soodustab probleemide esilekerkimist ning otsustajad saavad teada, mida arvavad töötajad; suurendab lojaalsust organisatsioonile, andes töötajatele võimaluse esitada küsimusi ning pakkuda ideid ja soovitusi organisatsiooni toimimiseks; annab juhtidele võimaluse otsustada, kas töötajad on ülevalt alla suunatud informatsiooni õigesti tõlgendanud; aitab töötajatel oma tööprobleemidega hakkama saada ning suurendab nende osalemisastet organisatsioonis.

Horisontaalne infovahetus: organisatsioonisisese info vahetamine sama positsioonitasemega või hierarhiliselt samal tasemel töötajate vahel, näiteks juhilt juhile. Horisontaalne infovahetus võib toimuda töötajatevahelises arutelus, juhtide kokkusaamisel, koosolekutel jm ning tegemist on eelkõige osakondadevahelise infovahetusega. Selline infovahetus on oluline tööülesannete koordineerimiseks, informatsiooni vahetamiseks organisatsiooni tegevuste ja plaanide kohta, probleemide lahendamiseks, ühiste arusaamade kujundamiseks ja erimeelsustest ülesaamiseks. Horisontaalne infovahetus toob endaga kaasa töötajate parema üksteisemõistmise ning osakondade produktiivse koostöö ja tegevuste koordineerimise.

Diagonaalne infovahetus: Marita Vos ja Henny Shoemaker (2001) on defineerinud diagonaalset infovoogu kui kommunikatsiooni, mille puhul suhtlevad omavahel eri hierarhilistel positsioonidel olevad organisatsiooniliikmed erinevatest struktuuriüksustest.

Lisaks juba kaua käibel olnud infovahetuskanalitele (isiklik suhtlemine, koosolekud, nõupidamised, õppepäevad, infotunnid, teadetetahvlid, infostendid, telefon, memo jne) on tänapäeval kasutusel suur hulk erinevaid infovahetust lihtsustavaid tehnoloogiaid: intranet, e-kiri, videokonverents, Skype, veebivestlus, kodulehed, blogid, sotsiaalmeedia. Sotsiaalmeedia ja tänapäevaste IKT vahendite eelistamiseks, võrreldes teiste varasemalt tuntud kommunikatsioonikanalitega, on mitu põhjust. Need võimaldavad suhelda suurel hulgal inimestel sõltumata asukohast, säilitada ja taaskasutada infot senisest lihtsamalt, luua virtuaalmeeskondi ja praktikakogukondi, vahetada infot senisest kiiremini.

  1. Kuidas korraldada infoauditit?

Infoaudit on organisatsioonis tehtav süsteemne info kasutamise, infoallikate ja infovoogude hindamine, mille eesmärk on kindlaks teha, kas ja mil määral toetavad need organisatsiooni eesmärkide saavutamist. Infoaudit on organisatsiooni infojuhtimise meetod, mida rakendatakse olemasoleva olukorra analüüsimiseks ja vajalike muudatuste elluviimiseks. Infojuhtimiseks peab organisatsioonil olema ülevaade infoallikatest ja inforessurssidest, infovajajatest ja -kasutajatest, infoedastusviisidest, info töötlemisest, talletamisest ja kaitsmisest ehk infoturbest.

Igasuguse tegevuse korraldamisel on oluline läbi mõelda selle tegevuse eesmärgid ehk oodatavad tulemused. Infoauditi eesmärgid on:

  • tuvastada organisatsiooni infoga seotud vajadused ja määrata kindlaks nende vajaduste strateegilise tähtsuse tase;
  • tuvastada infoallikad ja -teenused, mida infovajaduste rahuldamiseks seni on kasutatud;
  • välja selgitada nii organisatsioonisisesed kui ka organisatsiooni ja väliskeskkonna vahelised infovood;
  • analüüsida olukorda, tehes kindlaks infolünkade, dubleerimise, ebaefektiivsuse ja info ülekülluse valdkonnad, et kavandada vajalikke muudatusi;
  • välja selgitada infokorralduse vastavus kehtivatele seadusandlikele ja normatiivsetele nõudmistele;
  • hinnata kasutatava tehnoloogia ja organisatsioonikultuuri sobivust ning mõju info kasutamisele.

Infoauditi läbiviimisel on oluline juhtkonna igakülgne toetus, paljude inimeste koostöö, ühiselt mõistetud eesmärgid ja piisav teavitus auditiprotsessist.

Susan Henczeli (2001) väitel on infoauditi põhietapid alljärgnevad:

1) kavandamine (planning) – kavandamisetapil tuleb määratleda auditi ulatus ning eesmärgid ja kriteeriumid, valida andmekogumise meetodid, kindlaks määrata vajaminevad ressursid ja koostada auditeerimismeeskond.

2) andmete kogumine (data collection) – andmekogumisetapi eesmärk on koguda piisavalt relevantseid andmeid ja informatsiooni, mis võimaldavad jõuda tõepäraste järeldusteni ja soovituste väljatöötamiseni. Tavaliselt kogutakse kolme tüüpi andmeid:  ülesannete täitmiseks vajalikku informatsiooni puudutavad andmed,  inforessursside ja lahendatavate ülesannete kriitilisust ehk olulisust puudutavad andmed,  infoedastamist ja infovoogusid iseloomustavad andmed. Andmete kogumise etapil tuleks luua infoallikate andmebaas, kuhu koondatakse sissekanded kõikide osakondade kohta. Kolm tavapärast auditeerimisel andmete kogumiseks kasutatavat meetodit on intervjuud, fookusgrupi intervjuud ja ankeetküsitlused.

3) andmete analüüs (data analysis) – rakendatakse kolme tüüpi analüüsi: 1. üldine analüüs, mille käigus analüüsitakse küsimustikes antud vastuseid, võimaldab saada ülevaate töötajate arusaamadest, infovajadustest ja rahulolust informatsiooni liikumisega organisatsioonis; 2. infoallikate strateegilise olulisuse analüüs, mille käigus selgitatakse välja organisatsioonile strateegilise tähtsusega inforessursid; 3.infovoogude analüüs, mis fikseerib organisatsioonisiseste ja väljapoole suunatud infovoogude liikumise ning võimaldab kindlaks teha, millist informatsiooni luuakse organisatsiooni sees ja millist hangitakse väliskeskkonnast, kes sellega tegelevad, kuidas ja kellele informatsioon on suunatud, kes infot kasutavad ning kus tekivad lüngad ja info liikumist takistavad nn pudelikaelad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et andmete analüüs on protsess, mille tulemused võimaldavad tuvastada lüngad ja dubleerimise info hankimises ning edastamises-vahendamises, info liiasuse või puudujäägi ning ebasobivate või standardile mittevastavate allikate kasutamise.

4) andmete hindamine (data evaluation) – protsess, mille käigus lähtuvalt analüüsitulemustest sõnastatakse probleemid ja kaalutakse nende lahendamise võimalusi. Selleks võrreldakse infojuhtimise hetkeolukorda ideaalse või soovitava mudeliga ja selekteeritakse probleemid nende prioriteetsuse järgi.

5) soovituste edastamine (communicating recommendations) – Antavad soovitused peavad olema realistlikud, saavutatavad ja hallatavad. Levinumad soovituste esitamise vormid on  infoauditi kirjalik aruanne,  infoauditi suuline tulemuste ja soovituste esitlus ja  audititulemuste esitlused ja tutvustused seminaridel, uudistelehtedes, intranetis jm. Soovitused võivad puudutada inforessursse, informatsiooni kasutamist toetavaid teenuseid, infotehnoloogilist infrastruktuuri, IKT vahendeid jm. Soovitused peavad olema põhjendatud, seostatud organisatsiooni eesmärkidega ja tooma välja riskid, mis kaasnevad juhul, kui soovitusi ei rakendata. Esitama peab ka soovituste elluviimisega kaasnevad kulud ja rakendamise ajagraafiku. Soovitusei koostades tuleb arvesse võtta organisatsioonikultuuri, tehnoloogilisi aspekte ja toimimiskeskkonda.

6) soovituste rakendamine (implementing recommendations) – soovituste elluviimiseks tuleb koostada plaan ja rakendusprogramm. Tuleb kindlaks määrata, kuidas, millise aja jooksul ja milliseid ressursse kasutades muutus ellu viiakse. Tuleb arvestada asjaoluga, et töötajad võivad reageerida muutustele väga erinevalt (šokist optimismini).

7) jätkusuutlikkuse tagamine (the information audit continuum)  – Infoauditi käigus kogutud andmed ja analüüsitulemused tuleb süsteemselt korrastada ja säilitada, et oleks võimalus võrrelda neid järgmiste samalaadsete auditite tulemustega.

  1. Milline on teadmusjuhtimise infrastruktuur?

Teadmusjuhtimise infrastruktuuri on defineeritud kui teadmusjuhtimist toetavat organisatsiooni struktuuri ja keskkonda, mis hõlmab inimesi, protsesse, vahendeid ja tehnoloogiat informatsiooni loomiseks, säilitamiseks, korralduseks, edastamiseks ja kasutamiseks.

Ameerika uurijad Irma Becerra-Fernandez ja Rajiv Sabherwal (2010) on eristanud teadmusjuhtimise infrastruktuuri viit peamist komponenti:

1) organisatsioonikultuur – Teadmusjuhtimist toetav organisatsioonikultuur motiveerib ja kujundab töötajate arusaama teadmusjuhtimise kasulikkusest ja teadmiste jagamise olulisusest. Organisatsioonikultuur määrab suhtumise informatsiooni ja teadmistesse ning toetab või takistab teadmusjuhtimist. 

2) organisatsiooni struktuur – Organisatsiooni struktuur määrab ära võimu- ja alluvussuhted, rollide, võimu ja kohustuste delegeerimise, kontrollimise ja koordineerimise ulatuse ning infoliikumise viisi juhtimistasandite vahel. Ükskõik kui hästi on kavandatud info- ja teadmusjuhtimise süsteemid, edu on tõenäoline vaid siis, kui neid ümbritsevad sobilikud organisatsioonilised struktuurid ja protsessid. Tidd jt (2005) on märkinud, et jäigad hierarhilised organisatsioonid, kus integratsioon funktsioonide vahel sama hästi kui puudub ning kus kommunikatsioon on ülalt alla ühesuunaline, pole tõenäoliselt kuigi toetavad oluliseks eduteguriks peetavate ladusate infovoogude ja eri funktsioone ühendava koostöö suhtes.

3) organisatsiooni infotehnoloogiline infrastruktuur – Infotehnoloogiline infrastruktuur koosneb riistvarast, tarkvarast, sidevahenditest, infotehnoloogilistest protsessidest ja sellealasest dokumentatsioonist ning hõlmab kõiki organisatsiooni tehnoloogiavahendeid ja infosüsteeme. Oluline on siiski meeles pidada, et infokasutuse soodustamise strateegia peaks olema holistiline ja hõlmama lisaks infotehnoloogilisele infrastruktuurile ka infopoliitikat, infokäitumist ja  infokultuuri.

4) üldteadmised – koosnevad ühisest terminoloogiast ja sõnavarast, sarnastest kognitiivsetest mudelitest, ühistest normidest ja väärtustest, samuti jagatud individuaalsetest teadmistest ja ekspertiisist. Jagatud ekspertteadmised soodustavad omakorda üksikisikute ekspertteadmiste arengut. Üldteadmisi võib käsitleda kui organisatsiooni teadmust

5) füüsiline keskkond – Organisatsiooni füüsilise keskkonna olulised aspektid on hoonete disain ja paiknemine üksteise suhtes,  asukoht, suurus ja tööruumide tüübid,  töötajate kohtumispaikade arv ja disain. Füüsiline keskkond võib teadmusjuhtimisele kaasa aidata, pakkudes töötajatele võimalusi kohtuda ning informatsiooni, kogemusi ja teadmisi jagada.

  1. Milliseid on teadmusjuhtimise strateegiad, süsteemid, tehnoloogiad ja protsessid?

Teadmusjuhtimise strateegiad, protsessid, süsteemid ja tehnoloogiad on kavandatud selleks, et soodustada teadmiste loomist, omandamist, jagamist ja kasutamist toetamaks organisatsiooni eesmärke ja toimimist ning tagamaks konkurentsieelise või kõrgetasemelise innovatsiooni.

Teadmusjuhtimise strateegia on seatud eesmärgi saavutamiseks koostatud detailne tegevuskava või abinõude süsteem. Strateegia eesmärgiks on esitada organisatsiooni teadmusjuhtimise visioon konkreetsete eesmärkide, sihtide ja tegevustena. Hea teadmusjuhtimise strateegia on tihedalt seotud organisatsiooni üldise strateegia ja eesmärkidega. Teadmusjuhtimise strateegia tagab organisatsiooni teadmusjuhtimise protsesside, süsteemide ja tehnoloogiate integreerituse, soodustab teadmiste loomist, omandamist, jagamist ja kasutamist organisatsioonis ning võimaldab organisatsioonil saavutada seatud eesmärgid, turupositsiooni ning konkurentsieelise. Igas teadmusjuhtimise strateegias on oluline eesmärkide püstitamine, tingimuste loomine eesmärkideni jõudmiseks, tulemuste analüüs, mõõtmine ja hindamine ning uute eesmärkide püstitamine.

Malhotra (2001) on esitanud organisatsiooni teadmusjuhtimise korraldamiseks järgmised tegevusjuhised:

  1. luua esialgne teadmusjuhtimise strateegia võimalikult varakult;
  2. pöörata tähelepanu sellele, et suur osa intellektuaalsest kapitalist on nähtamatu, seotud kliendisuhete ning kogenud ja uute töötajate suhetega organisatsioonis;
  3. teadvustada, et teadmusjuhtimise poliitika võimaldab tunnustada töötajate saavutusi ja seeläbi säilitada organisatsioonile väärtuslikud inimesed;
  4. mõista, et info- ja teadmussüsteemid, mis tagavad õigele inimesele kiiresti õigete teadmiste leidmise, on suurepärane võimalus hoida kliente;
  5. tagada klientidele ööpäev läbi online-juurdepääs teadmistele, mis võimaldavad hõivata uusi turge;  
  6. võtta omaks arusaam, et teadmusjuhtimise tehnoloogia ei pea olema keerukas, sest olulisim pole mitte tehnoloogia, vaid arusaamine, kus teadmised paiknevad;
  7. teadvustada, et edukaks teadmusjuhtimiseks on vaja luua organisatsioonikultuur, kus kõik on omaks võtnud ja hindavad ideed suurendada tootlikkust teabevahetuse kaudu

Teadmusjuhtimise protsessid on kõik protsessid, mille eesmärk on muuta organisatsiooni töötajate teadmised ja oskused organisatsiooni teadmuseks ning rakendada seda teadmust organisatsiooni eesmärkide nimel. Teadmusjuhtimise protsessid moodustavad teadmusjuhtimistsükli (vt Moodul 3, 1.ülesanne), mis peegeldab informatsiooni teekonda teadmuseks muutumisel. Teadmusjuhtimistsükkel näitab, millised on tsükli protsessid ja kuidas teadmisi organisatsioonis etapiti omandatakse, kogutakse, jagatakse ja kasutatakse. Kõige üldisemalt võib teadmusjuhtimise protsessid jaotada nelja suurde rühma:

1) teadmiste loomine (knowledge creation) või teadmusloome (knowledge building) –  Teadmiste loomine – protsess, milles mitmesuguste teadmiste ja oskustega inimesed vahetavad omavahel informatsiooni ja kogemusi, et luua uut individuaalset ja kollektiivset teadmust, lahendada probleeme või täiustada tööülesannete täitmist. Teadmusloome on koostöös teistega uute teadmiste loomise eesmärgipärane protsess kogukonna hüvanguks ning selle tulemusi jagatakse teistega ja saadakse tagasisidet. Organisatsiooni teadmus kujuneb seega omavahelise suhtlemise kaudu.

2) teadmushõive – teadmiste avastamine (knowledge discovery) ja kindlakstegemine ning kogumine (knowledge capture) – tähendab uue vaiketeadmuse või väljendatud teadmuse loomise protsessi või sünteesi varasematest teadmistest. See protsess võimaldab hankida teadmist, mis on organisatsioonis või väljaspool organisatsiooni.

3) teadmuse jagamine (knowledge sharing) – väljendatud teadmuse või vaiketeadmuse jagamine teiste isikutega. See hõlmab tegevusi, mille abil jagatakse teadmisi töötajate vahel või kogukonnas.

4) teadmuse rakendamine (knowledge application) – tegevused, milles organisatsiooni töötajad rakendavad teiste teadmisi ja kogemusi, mida nad tegelikult ei pruugi ise olla kogenud, omandanud või õppinud.

Teadmusjuhtimise süsteemid on vahendid, mis toetavad teadmusjuhtimise protsesse ja neid on nimetatud lähtuvalt teadmusjuhtimise protsessidest:  

  • teadmiste loomise või teadmusloomesüsteemid (knowledge creation systems)
  • teadmushõivesüsteemid (knowledge discovery and capture systems)
  • teadmuse jagamise süsteemid (knowledge sharing systems)
  • teadmuse rakendamise süsteemid (knowledge application systems)

Teadmusjuhtimise süsteemid on tänapäeval tihedalt seotud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga. Teadmusjuhtimise tehnoloogiad on kõik info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendid, mis toetavad teadmusloomet, teadmushõivet, teadmuse jagamist ja teadmuse rakendamist organisatsioonis (näiteks tehisintellekt, arvutisimulatsioonid, teadmusandmebaasid, videokonverentsisüsteemid, repositooriumid, sotsiaalmeedia vahendid jms)

Peter Tyndale (2002) on välja pakkunud 16 teadmusjuhtimise tehnoloogiate kategooriat: 1) intranetid, 2) veebiportaalid, 3) sisuhaldussüsteemid, 4) dokumendihaldussüsteemid, 5) infootsisüsteemid, 6) relatsioonilised ja objekti-relatsioonilised andmebaasisüsteemid, 7) elektroonilise kirjastamise süsteemid, 8) rühmatöövahendid, 9) tõuketehnoloogiad (push technologies – selle kohta saab vaadata/kuulata nt siin), 10) agendid 11) kasutajatoe rakendused (help-desk applications), 12) kliendisuhete juhtimissüsteemid, 13) andmelaod (data warehousing), 14) andmekaevesüsteemid, 15) äriprotsesside ümberkavandamissüsteemid, 16) teadmiste loomise rakendused.

Sotsiaalmeedia ja veeb 2.0 areng pakub teadmusjuhtimisele uusi võimalusi info ja teadmiste loomiseks, esitamiseks, jagamiseks, edastamiseks ja kombineerimiseks. Sisu loomine, kombineerimine ja personaliseerimine muutub järjest lihtsamaks ja harjumuspärasemaks. Ka sotsiaalse tarkvara vahendeid on palju ja neid on mitmeti liigitatud. Näiteks on soome uurijad Katri Lietsala ja Esa Sirkkunen (2008) esitanud järgmise liigituse:  sisu loomise ja publitseerimise vahendid (nt WordPress, Blogger, podcast’id);  sisu jagamise vahendid (nt Flickr, YouTube, Slideshare);  sotsiaalsed võrgustikud (nt Facebook, Linkedin, Academia.edu, CouchSurfing);  koostöövahendid (nt Google Docs, Zoho documents);  virtuaalmaailmad (nt Second Life, Active Worlds). Nendele võiks lisada ka informatsiooni süstematiseerimise või haldamise vahendid (nt jagatud järjehoidjad, kirjete haldamise ja jagamise vahendid, vookogud) ja suhtlusvahendid (nt Skype). Eespool nimetatud vahendid sisaldavad tihtipeale mitut eri funktsiooni ja seetõttu on nende klassifitseerimine mõnevõrra keeruline.

Konspekt on koostatud alljärgneva materjali põhjal:

Virkus, S. et al. (2017). Infoteadused teoorias ja praktikas.
Kõrgkooliõpik. Tallinn: TLÜ Kirjastus. Loetud aadressil https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/1838039/mod_resource/content/1/Teema%204.pdf