1.loengu reflektsioon (“Innovatsioonitehnoloogiad”)

Esimesest loengust võtan kaasa mõningase ülevaate innovatsiooni mõistest, mistõttu on innovatsioonist mõtlemine nüüd palju huvitavam, kuna mul on sellisteks mõtisklusteks tarvilikud instrumendid, st oskan innovatsioonist mõelda lähtudes selle tekkepõhjustest, liigist, skaalast, tempost. Loengu sisu mõistmisel olid kahtlemata abiks õppejõu värvikad näited nt Apple, Nokia, post-it paberite ja Moldova e-kooli kohta, mis loengu teemasid väga hästi avasid ja selgitasid.

Loengus kirjeldatud tehnoloogia omaksvõtu mudel (TAM) seostus kohe minu töökohal ehk koolis kogetuga. Et õpetajad veenduksid mingi uuenduse kasulikkuses ning kasutatavuses, on väga oluline see, kas neil on võimalik näha kellegi positiivset kogemust, kas neile tundub, et uuendus on nende töös möödapääsmatu, kas väljund on piisavalt kvaliteetne. Viimases veenduda saab aga alles peale mõningast kasutamist, õpetaja aga ei kipu uuendust kasutama, kui ta selle kasulikkuses veendunud pole. Selline ettevaatlikkus, sissetöötatu väärtustamine ning mõningane skepsis uue suhtes on ilmselt üks põhjus, miks mõne kolleegini on uuendusi nii raske viia. Samas ei ole konservatiivsus koolisüsteemis üdini halb asi. Ka innovatsiooni difusiooni teooria meenutas mulle kohe oma kooli. Oma kolleegidele mõeldes leian oma organisatsioonist difusiooniteooriaga kooskõlas oleva hulga innovaatoreid, varajasi omaksvõtjaid, varajase enamuse hulka kuuluvaid jne.

Olen jõudnud arusaamisele, et innovatsioon ei ole pelgalt teaduslik või tehniline uuendus, see on juhtimist vajav protsess ehk tegevus. Olen väga nõus Linnar Viigi mõttega, mida ka Airi Aavik oma blogipostituses (https://aaavik.wordpress.com/category/innovatsioonitehnoloogiad/) mainis, et innovatsioon on tegusõna  ning et innovatsioonimootorina on ettevõtlik ning edasipüüdlik hoiak vast kõige olulisem ressurss  (http://arvamus.postimees.ee/122703/linnar-viik-innovatsioon-on-tegusona). Lisaks ettevõtlikule vaimule ning oskusele sõnastada probleem, on loov ja nö “kastist väljas” mõtlemine üks innovatsiooni tõukejõududest, sestap olen veendunud selles, kui erakordselt oluline on loovuse arendamine lastes. Meie õppekavades on loovuse komponent olemas, aga see, kui palju reaalselt loovuse arendamisega ainetundides tegeletakse, ei ole ilmselgelt piisav. See on ka minu jaoks oluline järelemõtlemise ja enesearenduse koht. Olen tähele pannud, et loov mõtlemine ja loovust soosivad ülesanded ei ole alati laste lemmikud, sest loov mõtlemine on palju keerulisem ja nõuab oluliselt rohkem energiat kui “tavaliste” harjutuste tegemine. Siit mõte, et oleks vaja uut ja tõhusamat (ehk siis innovatiivset) lähenemist laste loovuse arendamiseks koolitundides, abiks võiks ehk olla ka lihtsasti kättesaadavate ja erinevate ainetega lõimitavate loovülesannete varamu? Päris suure hulga näiteid erinevatest IKT-ga seotud loovülesannetest leidsin Lea Mändmetsa ja Helle Saue peatükist “Loovülesanded IKT vahendusel”(https://opikeskkonnad.files.wordpress.com/2016/09/tiigriope_haridustehnoloogia_kasiraamat.pdf)  raamatus “Haridustehnoloogia käsiraamat” (Pata & Laanpere, 2009)

Teema, mille kohta sooviksin edaspidi rohkem lugeda on sotsiaalne innovatsioon ning selle tekkemehhanismid. Mind intrigeeris loengus mainitud mõte, et sotsiaalne innovatsioon on tehnoloogilise innovatsiooni “võimaldaja”.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s