1.loengu reflektsioon (“Õppedisaini alused”)

Enne loengut oli õppedisaini mõiste minu jaoks võrdlemisi võõras. Seega oli uut infot päris palju, samas oli suur hulk sellest infost siiski minu igapäevase tööga selgelt kõrvutatav. Õpetajana ma mingil määral pidevalt disainin õppeprotsessi, pärast käesoleva aine läbimist teen seda arvatavasti teadlikumalt ja oskuslikumalt.

Väga huvitav oli disaini mõiste selgitus. Paistab, et disaini (nagu ka innovatsiooni) ei peaks vaatlema nähtusena, vaid hoopis protsessina, üksteisest sõltuvate mõtestatud tegevuste jadana.

Õppimise juurde naastes – on ilus mõelda, et õppimine on igal pool. Iseenesest inimestele õppimine meeldib, aga koolis on miski, mis selle paiguti ebameeldivaks teeb ja siin on igale õpetajale mõtlemise koht, ka minule. Ilmselt formaalne õppimine ei ole loomuomane (ehk loomaomane), õppimine on meeldiv (või igal juhul mitte ebameeldiv) siis, kui teeme seda sisemisest vajadusest või huvist lähtuvalt. Siin aitab õppedisain – kui disainida õppeprotsess nõnda, et õpilane tunneb ülesande täitmisel huvi või vajadust (ehk siis talle on antud eluline ülesanne/kontekst), on õppimine meeldivam ja sellest lähtuvalt ka kindlasti oluliselt tõhusam.

Loengu slaide üle vaadates leidsin intrigeeriva mõtte – iga õppimine on keele õppimine. Kui näiteks õpin liikluseeskirja, siis see on küll keel. Aga kui laps õpib lusikaga sööma? See, et (liiklus)märgisüsteem on keel, on arusaadav. Aga kas lusikaga söömine on ka märgina vaadeldav ehk osa inimestevahelisest mitteverbaalsest suhtluskeelest? Semiootikud ja filosoofid – tulge appi!

Veel mõtisklesin selle üle, et inimene õpib katsetades, matkides ja harjutades ning et meie koolides on ilmselt katsetamise aspekti vähe (transmissiooni on oluliselt rohkem kui transaktsiooni?). Ehk siis õppevara teadlik disainimine võiks tagada, et katsetamise element ei jääks matkimise ning harjutamise varju. Sest katsetamine on ilmselgelt neist kolmest kõige huvipakkuvam tegevus. Ja mida suurem on huvi, seda tõhusam on õppimine.

Õppimisteooriaid pisut oma õpetajaks õppimise ajast mäletan, samas uus, huvitav ja igati loogiline on Paavola ja Hakkaraineni teoori õppimise kolme metafoori kohta. Jälle  on ilmne, et meie koolides on sageli asi tasakaalust väljas, kõige enam on monoloogilist õppimist, dialoogilist ja eriti trialoogilist on oluliselt vähem. Siin on jälle teadlikust õppedisainist kasu. Teisalt – kuna õppimise teooriad on huvitavad kuid keerulised, on lohutav teada, et õppedisaini protsessis ei ole õppimisteooriast lähtumine eriti oluline, tähtsam on kavandatava õppeprotsessi eesmärk ja kontekst.

Minu jaoks suhteliselt uus ja huvitav oli õpisüsteemide/õppesüsteemide kirjeldus, näiteks polnud mul aimugi, et palju sellest, mida me oma magistriõppe raames teeme, on e-õpe 2.0.

Kindlasti on kursuse läbimisel abiks õppedisaini mudelite selgitused. Loogilised ja lihtsasti rakendatavad tunduvad ADDIE, ASSURE ja Leshin, Pollock, Reigeluthi mudelid, samas olen mõned korrad rakendanud ka Dick and Carey sarnast mudelit (ehk siis mõne teema õpetamisel olen koostanud enne õppematerjalide ja -strateegia valikut testi). Merrienboeri mudel tundub väga efektiivne (eriti nn taanduv toestamine – see, kui suudetakse tagada õpilase järk-järguline ehk valutu iseseisvumine), mõistlik on vaid vajadusel pakutava lisainfo ja tagasiside võimalus (see vähendab infomüra, võimaldab õpet teha õppijakesksemaks, õppija individuaalsetest vajadustest/küsimustest lähtuvaks).

Kuna paistis, et Merrilli Pebble-in-the-pond mudel on see, millest oma rühmatöös peame juhinduma, lugesin selle kohta pisut juurde siit, et vaadata veelkord üle Merrilli mudeli olulised komponendid. Merrilli kohaselt peab efektiivne õppevara olema ülesandekeskne (õpitakse lahendades igapäevase eluga seotud elulist probleemi), aktiveeriv (õppimisel peaks aktiveeruma eelnevalt omandatud asjakohased teadmised), demonstreeriv (õppijatele on vaja õpitavaid oskusi demonstreerida), rakendatav (õppijad peavad saama uusi teadmisi ja oskusi ülesande lahendamisel rakendada) ning võimaldama õppijatel oma uusi teadmisi ja oskusi ka igapäevases elus kasutada. Lisaks rõhutab Merrill, et enne õpetamise strateegia valimist tuleks paika panna whole task (ehk siis see eluline ülesanne, mida õppijad õppimise käigus lahendavad), selle lahendamiseks tehtavate erinevate ülesannete järjestus ning iga ülesande lahendamiseks vajalikud oskused ning teadmised. Alles seejärel tuleb valida õpetamise strateegia, mis peaks sisaldama õpetatava demonstreerimist ning rakendamist. Tasub meeles pidada, et seda elulist ülesannet (whole task) saab lahendada mitut moodi, tal ei ole üht ainuõiget vastust või lahendust. Seetõttu on oluline ülesannet sõnastades läbi mõelda ka ülesande lahendamise hindamise kriteeriumid (Merrill, 2007).

Kokkuvõtteks võin kinnitada, et jõudsin esimese loengu käigus põhjendatud veendumusele, et õppedisaini on vaja.

 

Kasutatud kirjandus:

Merrill, M.D. (2007). A Task-Centered Instructional Strategy. Journal of Research on Technology in Education, 40 (1), xx-xxx. http://edidaktikum.ee/et/system/files/ed_file_uploads/Task_Centered_Strategy_Merrill2007.pdf

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s