Õpikeskkonnad ja -võrgustikud (1.ülesanne)

Link ülesandele on siin.

Kuna inimene õpib ju kogu aeg ja igal pool, on iga keskkond õpikeskkond. Küsimus on selles, milline on efektiivne (õppimist toetav) õpikeskkond või kuidas sihipäraselt taolist keskkonda luua. Jagan Tony Bates´i raamatus “Teaching in a Digital Age” sõnastatud ideed, et õpikeskkonna loomisel peaks eesmärk olema luua õppijate õppimisvõimet (“ability of students to learn”) võimalikult hästi soodustav või toetav keskkond (Bates, 2015). Mis aga soodustab õppimisvõimet? Ilmselt sõltub see palju iga õppija individuaalsetest eripäradest, seepärast võiks õpetaja loodud hea õpikeskkond olla eelkõige paindlik. 

Õppejõu poolt viidatud Bates´i tekstist leidsin ilusa mõtte, et õpikeskkonna loomine/disainimine on õpetamise kõige loovam osa. Vastab tõele, ma lihtsalt ei olnud sellele varem nõnda mõelnud. Bates ütleb ka, et õpikeskkond on rohkem kui lihtsalt füüsiline keskkond või tehnilised vahendid. Õpikeskkonna komponendid on ka õppijate omadused, õppimise ja õpetamise eesmärgid, õppimist soodustavad tegevused, hindamisstrateegiad ning üldine kultuuritaust, mis õpikeskkonda imbub. Lisaks sellele ka näiteks institutsionaalsed mõjutajad (näiteks tööandja või õppekava poolt määratud eesmärgid, piirangud, nõuded). Selge on see, et osa eelmainitud komponentidest ei ole õpetaja poolt mõjutatavad. Siit rändab mõte Vonneguti tsitaadile “Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha” (Vonnegut, 2003). Õpikeskkonna kontekstis (tegelikult igas kontekstis) paluksin  lisaks leppimisele ka oskust tõhusalt (ära) kasutada neid asju, mida ma muuta ei saa.

Lugesin Andersoni teksti “Towards a Theory of Online Learning”  efektiivse õppimise nelja tunnuse kohta. Ta on üsna veenev selles osas, et e-õpe on nende tunnuste toetamisel väga efektiivne. Näiteks on veebis võimalik luua avatud õpikeskkondi, milles õppijatel on võimalik ennast olulisel määral ise juhtida, milles teadmiste/info hulk ei ole piiratud, milles teadmisi tekib tänu õpikogukonna koostööle ning kus hindamine ja tagaasisidestamine on oluliselt laiahaardelisem – hindajad on lisaks õpetajale nii õppija ise kui tema õpikogukonna liikmed. Lisaks võimaldavad veebipõhised avatud õpikeskkonnad hinnata muuhulgas ka näiteks õpilaste võimet oma tegevust monitoorida ning vajadusel muuta.

Andersoni tekstis hakkas silma ka mõte, et e-õpetaja ülesanne on tagada õppijatele selline veebipõhine õpikeskkond, kus nad ennast turvaliselt ja mugavalt tunnevad, st et õppijate ebamugavus või ebakompetentsus tehnoloogiliste vahendite kasutamisel ei takistaks õppimist. Sestap on e-õpetaja ülesanne ka õppijate digioskuste ning sellealase enesekindluse suurendamine.

Ja see mõte, et õppimine on seoste loomine (ideede, faktide, inimeste ning kogukondade vahel). Ilmselgelt aitab veebipõhine õpikeskkond selliste seoste loomisele tõhusalt kaasa. Samas on kindlasti õpetaja ülesanne (eriti siis, kui on tegemist nooremate õppijatega) õppijate suunamine ja juhendamine interneti otsatus infohulgas orienteerumisel. Valikute vähendamine võib osutuda sama oluliseks kui nende pakkumine.

Minu jaoks põnev oli ka vaade interaktsioonile – on olemas õppija-õppija, õppija-õpetaja, õppija-õppesisu interaktsioon, lisaks sellele veel õpetaja-õpetaja, õpetaja – õppesisu ning õppesisu-õppesisu interaktsioon. See viimane on eriti huvitav – kuidas õppematerjal (või tema tajumine) on mõjutatud teiste materjalide poolt. Ilmselt toimub selline interaktsioon veebipõhistes avatud õpikeskkondades (näiteks kaasõppija mõtiskleb oma blogipostituses õppejõu poolt viidatud materjali üle, mis omakorda mõjutab minu mõtteid nimetatud materjali kohta). Tundub, et e-õppimise puhul on veel mõned interaktsiooniliigid (õpilane-õppesisu, õpetaja-õppesisu, miks mitte ka õpetaja-õpetaja) vähemalt sama tõhusad või veel tõhusamad kui tavaõppes. Pisut skeptiliseks jään selles osas, kas õpilase interaktsioon õpetaja ja kaasõpilastega on e-õppes sama efektiivne kui tavaõppes.

Ma ei ole varem mõelnud grupist kui hariduslikust ressursist. Andersoni väitel pakub õppija-grupi interaktsioon vaateid, allikaid, mõtteid kõikjalt ning ei piirdu ainult õpetaja ning tema poolt pakutud materjaliga, mis on kahtlemata veebipõhiste õpikeskkondade ja -võrgustike suur eelis. Samas jääb alles õppimist takistava infomüra risk.

Loetu kokkuvõtteks sobib vast tõdemus, et e-õpetaja ülesanne on “tagasiside, hindamise ja reflektsiooni abil valida, kohandada ning täiustada hariduslikke tegevusi, mis võimalikult hästi kasutaksid ära veebi poolt pakutavaid võimalusi” (Anderson, 2008).

Lugesin ka Väljataga, Pata & Priidik (2009) raamatupeatükki, millest noppisin välja enda jaoks olulisemad mõtted (mis osaliselt kattusid Andersoni tekstist loetuga). Väljataga, Pata ja Priidik osutavad, et õpikeskkonna loomisel peaks õpetajate kõrval oluline roll olema ka õppijatel – õppija loob (kas üksi või koos kaasõppijatega) õppematerjale, õppijad osalevad nii enese kui kaasõppijate hindamisel, õppijal on võimalus oma tegevust olulisel määral ise juhtida (seega ka oma õppetegevuse eest vastutada). Kõnealuse peatüki autorite sõnul õpikeskkonnad muutuvadki järjest paindlikumaks ja personaalsemaks (ehk siis – mõeldes tagasi Andersoni tekstile – soodustavad järjest paremini iga õppija õppimisvõimet). Kahtlemata oli kasulik lugeda ka avatud ja suletud õpikeskkondade erinevuste kohta, nende positiivsete ning negatiivsete aspektide kohta. Selline teadmine võimaldab erinevaid õpikeskkondi kindlasti paremini võrrelda ja hinnata, et oma eesmärkide jaoks sobivat leida või luua.

Teisest küljest tekitas nende tekstide lugemine minus segadust. Kui õppija roll õppeprotsessi juhtimisel järjest suureneb, siis milline on seejuures õppedisaini/disaineri roll? Näiteks Väljataga, Pata ja Priidik väidavad: “Õppimine on individuaalne, dünaamiline ja pidevalt muutuv protsess, mistõttu õpitegevuste täielik planeerimine ja struktureerimine õppija jaoks õpetaja poolt on mõeldamatu. Avatud keskkond pakub paindlikku ja individuaalset lähenemist õpitegevustele ja õpikeskkonnale, kus õppija/õpetaja saab valida, millise vahendi abil oma järgmist tegevust teostada” (2009). Kas, kuidas ja mil määral peaks sellisel juhul disainima (näiteks ADDIE või Pebble-in-the-Pond mudeli järgi) avatud õpikeskkonnas toimuvat õppeprotsessi?

Minu senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana

Minu senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega on suhteliselt väikesed. Õpetajana ma ei ole läbi viinud ühtegi e-kursust ega kasutanud sellist veebipõhist õpikeskkonda, mis meie lugemismaterjalide põhjal vastaks õpikeskkonnale esitatud nõudmistele. Kuigi olen loonud kursust toetavaid veebilehti, ei nimetaks ma neid õpikeskkonnaks, kuna neis oli suhtlemise ja koostöö aspekt minimaalne, pigem funktsioneerisid nad suurel määral õppeaine omandamist toetavate lisamaterjalide baasina. Ka õppijana ei ole minu kogemused eriti silmapaistvad, keelehuvilisena olen kasutanud Lingvisti ja Duolingot, samas ka BBC (http://www.bbc.co.uk/languages) ja tv5.monde (http://www.tv5monde.com) poolt pakutavaid õpikeskkondi. Pärast lugemismaterjalidega tutvumist tundub, et neid peaks nimetama lihtsalt õppevahenditeks või veebikeskkondadeks, mitte õpikeskkondadeks. Lisaks olen läbinud paar kursust Moodle´is ning Koolielu portaalis. Mainitutest ainult viimase puhul olin õpikogukonna liige ning toimus koostöö kaasõppijatega.

 

Kasutatud kirjandus:

Anderson, T. (2008). Towards a Theory of Online Learning. T. Anderson (toim), The Theory and Practice of Online Learning (lk 45–74). Edmonton: AU Press.  

Bates, A.W. (2015). Teaching in a Digital Age: Guidelines for Designing Teaching and Learning Vancouver BC: Tony Bates Associates Ltd.

Vonnegut, K. (2003). Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda. Tallinn: Tänapäev.

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

 

Advertisements

5 thoughts on “Õpikeskkonnad ja -võrgustikud (1.ülesanne)

  1. melikaopiweb

    Leidsin siit enda jaoks nii mõnegi mõtte. Õpikeskkonna loomisel peaks olema eesmärgiks, et keskkond soodustaks ja toetaks õppija õppimisvõimet. Ja selleks tuleb arvestada mitmesuguste tegurite ehk õpikeskkonna komponentidega. Oled need üles loetlenud – alustades õppijatest, püstitatud eesmärkidest, hindamisstrateegiatest ning lõpetades kultuurikeskkonna ja taustal olevate institutsionaalsete mõjutajatega. Teadvustamine ja leppimine sellega, mis on õpetaja ja ka õppija poolt mõjutatav või muudetav, on väga oluline.
    Olen nõus, et mõnikord on õppimise seisukohalt valikute vähendamine õige samm. Liigses infomüras tekib palju segadust ning info selekteerimine osutub keeruliseks. Samuti võib (tehnoloogiliste) vahendite paljusus saada takistuseks, soodustades seoste loomise asemel hoopis pinnapealset ning vahendite kasutamisele keskenduvat lähenemist.

    Like

    Reply
  2. Catlyn K

    Ma lugesin teist teksti, su ülevaade oli väga huvitav ja lähen loen need ka nüüd üle.

    See on õige, et keskkonna loomine on kõige tähtsam ja loomingulisem. Mulle meeldis ka see osa, et rühm on oluline. Ma enne seda ei märganud, kui hakkasin välistudengeid rohkem õpetama. Rühmatöödel tekkis reaalne mõte -.nad vahetasid kogemusi ja laiendasid minu maailma ka märkimisväärselt. Samas, nemad on ka näide raskustest, mis tehnoloogia vahenditega vahest on.

    Like

    Reply
  3. Hans Põldoja

    Sa tõstatad oma postituses huvitava küsimuse selle kohta, mil määral peaks avatud õpikeskkonnas toimuvat õppeprotsessi ette disainima. Viimasel kümnendil kasutatakse õpikeskkondade juures aina enam sellist mõistet nagu “orkestreerimine”. Orkestreerimine tähendab seda, et õpetaja peab reaalajas õpitegevusi juhtima lähtudes erinevatest piirangutest (õppekava, hindamine, aeg, jätkusuutlikkus, ruum, distsipliin). Kui muusikas järgib dirigent noote, siis klassiruumi orkestreerimisel peab õpetaja sageli reaalajas lennult otsuseid langetama ning muudatusi tegema varasemates kavades.

    Klassiruumi orkestreerimisest on palju kirjutanud Pierre Dillenbourg, kelle artiklitest ma soovitasin lugemiseks ka ühte artiklit virtuaalse õpikeskkonna mõiste kohta. Orkestreerimisest soovitan ma seda artiklit:

    Dillenbourg, P., Zufferey, G., Alavi, H., Jermann, P., Do-Lenh, S., Bonnard, Q., et al. (2011). Classroom Orchestration: The Third Circle of Usability. In H. Spada, G. Stahl, N. Miyake, & N. Law (Eds.), Connecting Computer-Supported Collaborative Learning to Policy and Practice: CSCL2011 Conference Proceedings. Volume I — Long Papers (Vol. 1, pp. 510–517).

    (ametlik versioon pole avalik, aga koopia on leitav Academia.edu ja ResearchGate kaudu)

    Praegu meie ülikooli Haridusteaduste instituudis vanemteadurina töötav Luis P. Prieto tegi oma doktoritöö orkestreerimisest hajutatud õpikeskkondades (“Supporting orchestration of blended CSCL scenarios in Distributed Learning Environments”).

    Tasakaalu leidmine ettedisainimise ja orkestreerimise vahel on sageli keeruline väljakutse.

    Like

    Reply

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s