“Innovatsiooni juhtimine” 1.ptk.

Lugesin Joe Tidd´i raamatu “Managing Innovation” esimest peatükki ning alljärgnevalt panen kirja loetust nopitud minu jaoks kõnekamad ideed ning mõned lugemisel tekkinud mõtted. Tundub, et see tekst on suunatud pigem majanduse või ettevõtlusega tegelevatele inimestele, kuid nagu autor ka väidab, innovatsioon on oluline igal alal (ka näiteks hariduses). Sestap püüan tekstist ammutatud mõtteid võimalusel ka haridusvaldkonnaga siduda.

Tidd´i seisukoht on, et innovatsioon ehk ideede ja teadmiste muutmine toodeteks ja teenusteks on kaasaegse majanduse mootor. Leidsin loetud peatükist mõtte, et innovatsiooni kutsub esile võime näha seoseid ning võimalusi ning nendest kasu lõigata. See on ilmselt täiesti õige, sest sageli ju innovatsioon ei olegi millegi absoluutselt uue loomine, vaid olemasoleva täiendamine või uuel moel kasutamine. Edasi viib usk sellesse, et 1+1 võib teistsugustes tingimustes võrduda hoopis rohkem kui 2. Igal juhul mulle paistab, et innovatsioon eeldab teatud avatust, tundlikkust ning loomingulisust.

Autor rõhutab, et silmatorkava edu taga on sageli innovatsioon, samas nendib, et innovatsioon automaatselt edu ei taga (autori väitel on vaid keskmiselt 38% kõikidest innovatsioonidest edukad). Viimase seisukoha illustreerimiseks on toodud mitmeid põnevaid näiteid, eriti kurioosne tundub nt Motorola Iridiumi juhtum, mis läks nii halvasti, et oleks mõne eksperdi arvates võinud suisa tuumasõja põhjustada (lk 38). Riskidest hoolimata on innovatsioon ettevõttele vajalik (suisa vältimatu), kuna läbi selle võidetakse mitmeid strateegilisi eeliseid (ettevõttel on toode/või teenus, mida teistel ei ole, ettevõte suudab pakkuda tooteid või teenuseid konkurentidest kiiremini, odavamalt jne).

Kuna tänapäeval toodete eluiga üha väheneb, on järjest olulisem, et tootjad oleksid võimelised kiiresti pakkuma üha uusi ja parendatud tooteid. Samas, palju on räägitud nn kavandatud vananemisest (planned obsolescence – selle kohta võib ülevaate saada nt siit : https://en.wikipedia.org/wiki/Planned_obsolescence) ning võib arvata, et toote kiire vananemine on uute toodete soovitud ning kavandatud omadus. Sestap – uusi tooteid luuakse sellisena, et nad võimalikult vähe vastu peaksid eesmärgiga veel rohkem uusi tooteid luua (müüa). Keskkonnasõbralikkusega selline tsükkel ei hiilga. Ka Tidd´i tekstis on ühe olulise tegurina välja toodud jätkusuutlikkus (sustainability), kuid kaldun arvama, et pahatihti ei ole see tootjate eesmärk või kui on, siis välise surve tõttu (nt rahvusvahelised normid).

Tidd kirjeldab innovatsiooni liike loengus kuuldust pisut teistmoodi. Lisaks toote ja teenuse innovatsioonile nimetab Tidd ka positsiooni innovatsiooni (position innovation), mis tähendab, et muudetakse toodete ja teenuste pakkumise konteksti (mis on siis ilmselt turundusinnovatsioon). Kui näiteks Levi-Strauss müüs alguses oma pükse kui praktilisi töörõivaid, on nende teksapükstest saanud moekaup, mil tänapäevaste tööriietega vähe ühist. Lisaks sellele kirjeldab Tidd ka paradigma innovatsiooni (paradigm innovation), mis tähendab muutust organisatsiooni tegutsemise aluseks olevates mõttemallides. Tidd´i tekstis oli taolise innovatsiooni kohta väga ilmekas näide sellest, kuidas Henry Ford muutis auto vähestele mõeldud luksusesemest massidele kättesaadavaks tarbeasjaks. Peab olema väga võimekas visionäär, et taolist mõttemallide muutumise võimalikkust ette näha, seda mõjutada ning sellest ka kasu lõigata. Ford seda ilmselgelt oli. Mõtlesin veel, et paradigma innovatsioon tõenäoliselt eeldab ka toote ja protsessiinnovatsiooni, seega on paradigmainnovatsioon justkui kõige laiem eesmärk ning võib-olla ka erinevate innovatsiooniprotsesside akumuleerumise vältimatu tulemus. On ju võimalik, et kui mingi teenus või toode oluliselt muutub, muutub ka inimeste suhtumine sellesse tootesse või teenusesse. Mäletan, et kui tulid esimesed tahvelarvutid, pidasin neid mõnda aega suhteliselt ebapraktilisteks edevusesemeteks. Üsna varsti nägin, et tegemist on võrdlemisi kasuliku vidinaga ning oli aeg, kus mul muu arvuti puudumisel iPad oli telefoni kõrval minu ainuke tööarvuti, info-, suhtlus- ja meelelahutuskanal. Minu (ning arvatavasti määrava hulga teiste inimeste) suhtumine muutus, tahvelarvutist oli saanud suhteliselt taskukohane laiatarbekaup.

Mulle väga meeldis ka see, kuidas Kristo Siig oma blogis mõtiskles paradigma innovatsioonist meie koolikontekstis (https://kristosiigedutech.wordpress.com/2017/09/15/innovatsioonitehnoloogiad-1-innovatsiooni-moiste-tidd-jt-1-peatukk/) ning olen temaga ka üsna nõus. Järjest enam on hariduse (kui teenuse) tellijad ja seeläbi kujundajad riigi kõrval ka õpilased ning lapsevanemad.

Veel kirjeldab Tidd inkrementaalse ning radikaalse innovatsiooni erinevusi (mis seisneb sisuliselt toote/teenuse/protsessi uudsuse astmes). Lisaks väidab Tidd, et oluline on see, kui uudsena toodet/teenust/protsessi tajutakse, nentides, et “novelty is very much in the eye of the beholder” (lk 13). Ta selgitab ka, et sageli on inkrementaalne innovatsioon pikemas perspektiivis tulemuslikum, kuna aja jooksul tasapisi läbi viidud innovatsiooni mõju võib olla lõppkokkuvõttes suurem kui aeg-ajalt toimuvate radikaalsete innovatsioonide mõju. Sestap kehtib siin eesti vanasõna – tasa sõuad, kaugele jõuad.  Internetist enda jaoks inkrementaalse innovatsiooni lisanäiteid otsides sattusin näiteks pildile, mis illustreerib jalaproteeside muutumist viimase 200 aasta jooksul (https://innovationcrescendo.com/tag/incremental-innovation/)

incremental_innovation1

Radikaalsest innovatsioonist rääkides toob Tidd välja, et selle puhul on ebaselgus ja riskid palju suuremad, kuna ka innovaatoril ei ole esialgu selget ideed selle kohta, kuhu ja kuidas tuleb jõuda. Ilmselt seetõttu ongi suurem osa innovatsioonist inkrementaalne. Ka koolikontekstis võiks pigem töötada inkrementaalne teenuse ja protsessi innovatsioon, kuna kool on võrdlemisi konservatiivne koht. See, et lõpptulemust ning selle saavutamise meetodeid ei tea, kooli ei sobi.

Huvitav mõiste Tidd´i tekstis on ka “unlearning”. Hea eestikeelne vaste ei tule hetkel pähe, sestap nimetan seda siin lihtsalt õpitu unustamiseks. Tidd selgitab, et juhtivatel ettevõtetel võib sageli olla raskusi vanade sissetöötatud teadmiste/arusaamade/süsteemide unustamisega. Ilmselt on see ka midagi, mis kehtib koolikontekstis. Omaette küsimus on muidugi see, kas peabki kõike muutma. Tõenäoliselt päris nii nagu seni enam hakkama ei saa, maailm meie ümber muutub juba praegu tohutu kiirusega ning muutumise kiirus järjest suureneb, inimeste ootused ja vajadused ei ole enam samad, mis aastaid tagasi. Sestap ei ole poole sajandi taguste meetodite ja materjalide rakendamine ka koolis enam läbinisti jätkusuutlik taktika. Mõte rändas ka sellele, et mitmesuguse loomingu – muusika, kirjanduse, filmi, fotograafia – tootmine ja levitamine on põhimõtteliselt muutunud. Igaühel on võimalus. Teatud mõttes ka haridus ei ole enam haridusministeeriumite või koolide monopol. Mängureeglid on muutumas ning kooli ülesanne on aru saada, milline on muutunud reeglite järgi tema positsioon ja ülesanne.

Tidd toob välja ka olulisemad mängureeglite muutumise põhjused – turgude globaliseerumine, virtuaalset töötamist võimaldavate tehnoloogiate tekkimine, kasvav mure jätkusuutlikkuse pärast, võrgustike olulisuse suurenemine ärimaailmas. Uute mängureeglitega kohanemine ehk muutustes ellujäämine nõuab innovaatilisust. Näiteks muusikatööstus pidi toime tulema P2P failivahetuse kaudu toimuva ulatusliku piraatlusega, mis vähemalt muusikatööstuse puhul on tänaseks enamjaolt asendatud voogedastusega (nt Spotify). Sama probleemiga peab kuidagi toime tulema filmitööstus.

Lugedes jäi silma veel Tidd´i kirjeldatud nn “purjelaeva” efekt ning “not-invented-here” efekt. Esimesel juhul juba küps tööstus hakkab arenema, kuna üritab uue alternatiivse tootega võistelda – nimi väidetavalt tulnud sellest, et aurulaevade ilmumisel hakati usinasti täiustama juba ammu käigus olevaid purjelaevu. “Not-invented-here” efekti iseloomustab Steve Jobsi näide. Nimelt Jobs nägi, kuidas arvutitest võiks saada odav laiatarbekaup ning ta pakkus oma teadmisi ja oskusi tol hetkel sel alal juhtivatele ettevõtetele. Viimased teda kuulda ei võtnud ning seetõttu jäid “rongist maha”. Noori tuleb kuulata, sest ilmselt just nemad tajuvad uusi võimalikkusi kõige teravamalt.

Lõpetuseks mainiksin Tidd´i arvamust, et innovatsiooni puhul on oluline faktor ka õnn ning et ei ole üht ja ainuõiget innovatsioonijuhtimise meetodit, kõik sõltub vajadustest, eesmärkidest, keskkonnast jne. Oskusi on innovatsioonijuhtimisel siiski vaja ja neid saab eelkõige harjutades. Siin sobib korrata Tidd´i tsiteeritud Gary Playeri lauset: “Mida rohkem ma harjutan, seda enam on mul õnne”.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s