Õpihaldussüsteemid.

Link ülesandele on siin.

Alustuseks mõtlesin enese jaoks selgeks selle, et õpihaldussüsteem (LMS, VLE, CMS), õppeinfosüsteem, õpiobjektide repositoorium, testimiskeskkonnad on virtuaalse õpikeskkonna vahendid ehk osad. Ehk siis õpikeskkond on oluliselt laiem, kui näiteks Schoology, sest hõlmab ka õppija eripärasid, motivatsiooni, kultuurilist tausta jpm.

Lugesin Watson & Watson (2007) artiklit “An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become”. Artikkel selgitab, mis on LMS (learning management system) ehk teatud tüüpi õpihaldussüsteem. Autorite põhirõhk on asjaolul, et LMS peab pakkuma mitmeid erinevaid funktsioone, täpsemalt, et LMS on raamistik, mis tegeleb kõigi õppeprotsessi aspektidega. LMS on infrastruktuur, mis jagab ja haldab õppematerjale, tuvastab ja hindab individuaalseid ning organisatsioonilisi õppe-eesmärke, jälgib  õppijate edenemist nende eesmärkide täitmisel, kogub ja esitab andmeid organisatsiooni kui terviku õppeprotsessi kohta (Szabo & Flesher, 2002). Samuti tegeleb LMS kursusele registreerimisega, kursuse administreerimisega, analüüsib lünki õppijate teadmistes.

Minu jaoks oli päris keeruline aru saada LMSi erinevustest teiste õpihaldussüsteemidega. Autorid toovad välja, et CMSi (Course Management System) ja LMSi suurim erinevus on see, et CMS on palju piiratum kui LMS. Autorite sõnul annab CMS õpetajale komplekti tööriistu ja raamistiku, mille abil on suhteliselt lihtne luua online kursusele sisu ning seda kursust hallata (sealhulgas suhelda kursusel osalevate õppijatega). CMS võib olla LMSi osa. Kas siis nende erinevus seisneb selles, et LMSil on rohkem funktsioone, näiteks võimaldab rohkem õppijate individuaalsete eesmärkide ja vajadustega arvestada ning tegeleb ka õppijate kompetentsuse arengu jälgimisega? Aga  kuidas siis täpselt?

Veel võrdlevad autorid LMSi LCMSiga (Learning Content Management Systems) ning väidavad, et  LCMS ja LMS täiendavad teineteist hästi, aga ei ole üks ja seesama asi. LMCS keskendub sisule/materjalidele – tegeleb e-õppe materjalide loomise, kogumise, säilitamise ja jagamisega. Samas LMS on keskendunud õppijale ja organisatsioonile, õppijate, õpitegevuste ja kompetentsuse haldamise ja juhtimisele (Oakes, 2002, p. 74).

Artikkel kirjutab ka õpiobjektist (learning object – LO) kui LMSi osast. Õpiobjekti olulised omadused – seda saab taaskasutada erinevates kontekstides, kohandada erinevate õppijate individuaalsete vajadustega, kohandada vastavalt õppijate hulgale. Õpiobjekt on igasugune digitaalmeedia, mida saab taaskasutada õppimise toetamiseks (Watson, Lee, & Reigeluth, 2007).

Autorite sõnul peaks ideaalses olukorras LO, CMS ja LCMS olema LMSi osad. Sain artiklist aru nii: vähim osake on LO, see luuakse ja jagatakse läbi LCMSi vastavalt õppijate õpieesmärkidest lähtuvatele vajadustele, CMS funktsioneerib keskkonnana, mis organiseerib õppesisu kursusteks ning toetab õppijate ja õpetaja omavahelist suhtlust ning LMS on taristu, mis selle kõik kokku seob. Ja siin tekkis taas küsimus LMSi ja CMSi erinevuse kohta. Milles see ikkagi seisneb ning kas see on üldse oluline? Kui võimalik, paluksin loengus või käesoleva postituse kommentaarides selle kohta selgitust.

Autorid keskenduvad ka infoajastu nõudmistele ehk kirjutavad sellest, et haridusparadigma peaks täielikult muutuma. Kui seni on keskendutud standardiseerimisele, siis nüüd peaks tähelepanu keskpunktis olema kohandamine ehk kõikide õpilaste vajadustega arvestamine. Infoajastul peaks õppijatel olema oskuste omandamiseks aega nii palju, kui nad seda vajavad, õpetamine peaks olema õppija-keskne ning õpeajad ei ole mitte teadmiste allikad, vaid juhendajad teadmiste omandamise protsessis. Autorite sõnul LMS seda kõike võimaldab, kuna hindab õppijate teadmiste ja oskuste taset, teeb õpetajate ja õppijatega koostööd selleks, et leida sobivad õpieesmärgid, leiab iga õppija jaoks sobiva õpitegevuste järjekorra, hindab õpitulemusi, toetab koostööd ja pakub piisavalt andmeid ja tagasisidet, mille põhjal saaks õppimise efektiivsemaks muuta. Autorid möönavad ka, et LMS peaks pakkuma rohkem konstruktivistlikku õppimisvõimalust, keskenduma paindlikele, õppija poolt määratud õpieesmärkidele; toetama koostöist õppimist ning laiendama õpikeskkonda koolist väljapoole ning rohkem kaasama vanemaid; võimaldama tõhusamat personaliseeritud hindamist, õppijate personaalsetele vajadustele reageerimise võimet.

Intrigeeriva pealkirja tõttu lugesin lisaks ka Siemensi (2004) blogipostitust “Learning Management Systems: The wrong place to start learning”. Selles blogipostituses on välja toodud põhjused, miks LMS (nt WebCT, Blackboard, Desire2Learn) ei ole kõige parem lahendus. Autor rõhutab, et see, et õppija on LMSi kasutaja (omab kontot ja käib vastaval veebilehel), ei tähenda automaatselt, et toimub ka õppimine.

Siemens heidab LMSile ette seda, et selliste õpihaldussüsteemide arendajad asetavad oma tööriistad ehk vahendid e-õppimise keskpunkti, mis võtab juhtimise ära õpetajatelt ja õppijatelt. Ehk siis – kasutatavad vahendid dikteerivad õppimise viisi ja õppimisel toimuva interaktsiooni. Autori sõnul peaks LMS olema osa holistilisest õpikeskkonnast nii, et õppija ja õpetaja saavad õppeprotsessis juhinduda oma vajadustest, mitte LSMi disainist. Siemens esineb ka mõnevõrra üllatava väitega, et õppimine on kaootiline ning ei ole protsess, mida saaks juhtida (“Learning itself is different – it is not a process to be managed”). Kuidas sellisel juhul suhtuda õppedisaini?

Autor rõhutab ka, et üks vahend ei saa kõike saavutada (kuigi LMS Watson&Watsoni sõnul just seda peaks tegema) ning et mida rohkem on vahendil/tööriistal funktsioone, seda enam kaotab ta kasulikkuses. Ehk – lihtsad vahendid töötavad paremini. Sageli olen kuulnud kriitikat Moodle´i aadressil – see ongi suhteliselt keeruline ja osa õppija niigi napist ajast kulub keskkonnaga harjumisele ning selles orienteerumisele. Lisaks kipub Moodle´i kursustel juhtuma ka see, et õpetaja on siiski teadmiste allikas (mitte õppija ei ole teadmiste looja), st õpetaja paneb kursusele kõik vajalikud materjalid ning õppija asi on läbi lugeda ja teadmiseks võtta. Ka Siemens toob välja selle, et LMS piirab avastuslikku ja konstruktivistlikku õppimist ning rõhutab, et LMS peaks olema lihtne, sotsiaalne tööriist, mis võimaldab õppijal ennast väljendada, luua sidemeid õppijate ja materjali vahel. Õppijale tuleb anda kontroll õppeprotsessi üle, nii et ta saaks toimetada kooskõlas oma isiklike õpieesmärkidega (mis siis laiendavad õpetaja/mentori seatud eesmärke), sest õppijad õpivad kaootiliselt ja vastavalt oma isiklikele huvidele, kontekstile, rakendamisvõimalustele jne.

Kasutatud allikad:

Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34. http://doi.org/10.1007/s11528-007-0023-y

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s