Innovatsioonitehnoloogiad. 2.loeng.

Põnev oli loengu alguses Mentimeteri vahendiga läbi viidud pisike ajurünnak, millest tuli välja, et mitte keegi meist ei tulnud esimese hooga selle peale, et innovatsiooni oluline osa on idee 🙂 Samas on ju nii ilmne, et idee on innovatsiooni eeldus.

Täiesti asjakohane oli eelmises loengus kirjeldatud innovatsiooniliikide meeldetuletamine. Kuna 1.loengu reflektsioonis neist kirjutasin, ei hakka siinkohal sellel teemal pikemalt peatuma. Seda enam, et 2.loengu teema oli hoopis innovatsioonipoliitika.

Tutvusime väga põgusalt ELi innovatsioonipoliitikaga, mille kohta saab lähemalt lugeda siin. Sain teada, et ELi innovatsioonipoliitika valdkonnad on sotsiaalne innovatsioon, innovatsiooni loov disain, vajaduspõhine innovatsioon, avaliku sektori innovatsioon, riigihanked innovatsiooni toetuseks ja innovatsioon töökohal. Lähemalt tutvun nende valdkondadega ilmselt siis, kui hakkan kirjtuama ELi ja Eesti innovatsioonipoliitikate analüüsi.

Innovatsiooni rahastamine on teema, millele ma enne loengut üldse mõelnud ei olnud. Nüüd siis tean, et EL innovatsiooni rahastamise instrumendid on Horizon 2020, erinevad tõukefondid ja EL strateegiliste investeeringute fond. Nende kohta saab lugeda siit. Lisaks sain teada, et rahastuse taotlemine on võrdlemisi keeruline protsess, millega hulk inimesi regulaarselt tegeleb. Ootuspäraselt on rahasoovijaid oluliselt rohkem kui jagatavat raha, mistõttu on projektikirjutamine ja oma idee õigetele instantsidele nö “maha müümine” väga oluline oskus. Siinkohal teeb murelikuks asjaolu, et erinevate rahastuste toel viiakse ellu innovatsiooniprojekte, millest rahastuse lõppedes suurt midagi järele ei jää. Samas, kui projekti käigus siiski midagi õpiti ja kellegi jaoks paremaks/tõhusamaks muudeti, on vast kõik hästi.

Täiesti uus teema minu jaoks on ka EASi rahastusinstrumendid – innovatsiooniosak ja arendusosak. Eesti kontekstis jäi meelde ka asjaolu, et meie murekoht on see, et eraettevõtted ei soovi teadust rahastada. Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014-2020 “Teadmistepõhine Eesti” toob puudusena välja selle, et motivatsioon ja võimekus ülikoolide ja ettevõtjate koostööks on ebapiisav ning et teadussüsteem on liigselt keskendunud avalikule rahale ja pingutus eraraha saamiseks ei ole piisav. Samas väidetakse ka, et teadus on majandusest ja ühiskonnast eraldatud, mille tulemusena on TAI ühiskondlik kasu väike. Sulling teeb selle probleemi leevendamiseks oma artiklis ettepaneku teha maksusoodustusi T&A tegevusega seotud ettevõtetele, et motiveerida erasektorit senisest enam investeerima teadus-arendustegevusse (Sulling, 2017). Sealsamas nendib Sulling ka, et töötlevas tööstuses ei tegeleta piisavalt protsessiinnovatsiooni ning tootearendusega ning heidab ette, et riigiraha eest innovatsiooni eriti ei toetata, pigem piirdutakse ainult eurorahadega. Sulling rõhutab, et lisaks teadustegevusele tuleks senisest palju enam keskenduda ka arendustegevusele ehk tootearendusele – vastasel juhul teadustegevus majandusele positiivset mõju ei avalda. Siinkohal sobib välja tuua ka Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias nimetatud 2.eesmärk: “Teadus- ja arendustegevus toimib Eesti ühiskonna ja majanduse huvides. See lähtub ühiskonna ja majanduse vajadustest ning tähtsustab rakendusi. Riik on rakenduslike uuringute tark tellija.”

Mulle väga meeldis ka Sullingu idee, et meedia abil võiks inimestele sisendada arusaama, et vigade tegemine ja ebaõnnestumine on osa innovatsioonist ja arengust ning seega üldse mitte halb asi. Sulling illustreerib oma seisukohta põneva näitega Google´st, kes oma töötajaid ebaõnnestumiste eest premeerib.

Viskasin põgusa pilgu ka Eesti ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitika vahehindamise raportile (2014). Sealt hakkas silma, et innovatsiooni toetust saanud ettevõtete majandusnäitajate dünaamika on  võrdlusgrupi oma ületanud kahel juhul seitsmest ning et innovatsiooniosaku toetust saanud ettevõtete esindajad annavad EAS-i üldisele panusele ja konkreetse projekti panusele ettevõtte arengus valdavalt positiivseid hinnanguid. Negatiivse poole pealt tuuakse välja seda, et innovatsiooniosaku toetusele pole järgnenud jätkuprojekte eelkõige seetõttu, et väikeettevõtetel pole selleks jätkunud omavahendeid. Raportist võib lugeda ka seda, et juba tegutsevatele ettevõtetele mõeldud toetustest on saavutanud väga häid tulemusi teadus- ja arendustegevuse ning tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetused, kus mõlemal juhul kasvasid toetuse saamise ajal kõik peamised majandusnäitajad. See kõlab hästi kokku Sullingu arvamusega tootearenduse ja selle toetamise vajalikkusest. Sullingu seisukohta toetab ka raporti väide, et toetuste olulisuse ja mõjususe osas paistab silma just teadus- ja arendustegevuse toetus.

Sirvisin ka õppejõu poolt soovitatud PRAXISe raportit (2017) ning tutvusin nende analüüsi kolme tulemusega, mis väga lühidalt väljendades on alljärgnevad:

  1. Digioskuste õpetamise korraldus Eesti üldhariduskoolides on ebaühtlane. Sarnaselt on ebaühtlane erinevate digioskuste roll ja osakaal ainekavades: näiteks kui kõige sagedamini õpetatakse infootsingut, siis hoopis harvem digitaalse sisuloomega seotud teemasid.
  2. Digivahendite (seadmed, keskkonnad ja tarkvara) ning digitaalsete õppematerjalide kättesaadavus ja kvaliteet on üks keskne takistus digioskuste õpetamisel nii õppetöös kui ka huvihariduse pakkumisel.
  3. Kuigi õpetajate ja õpilaste hoiakud digivahendite kasutamise suhtes õppetöös on valdavalt positiivsed, pole nende tegelik rakendumine digioskuste omandamisel ja nüüdisaegse õpikäsituse rakendumist soodustava vahendina veel realiseerunud. Vajaka jääb sihipärasust, süsteemust ja õpetajate ning õpilaste omavahelist koostööd.

Praxise soovitus on digioskuste õpetamise integreerimine teistesse ainevaldkondadesse koos vastutuse kindlaksmääramisega (ehk siis ei ole nii, et küll keegi midagi teeb ja õpetab, vaid kooli õppekavas tuleks paika panna, milliseid digioskuseid igas ainevaldkonnas õpetatakse).

Lõpetuseks loengu juurde tagasi pöördudes tuleb tõdeda, et “peedist pesumasinale trumli” tegemise harjutus oli kahtlemata vahva ning teiste mõtteid oli väga inspireeriv ja lõbus kuulata. Kahjuks minul sellist ideed ei tulnud, mis oleks väärt siia kirjapanemist. Küllap olen seda tüüpi, kel ideede genereerimiseks aega ja vaikust vaja on.

Kasutatud kirjandus:

Eesti ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitika vahehindamise raport 2014. Loetud aadressil: https://www.eas.ee/images/doc/sihtasutusest/uuringud/ettevotlus/ettevotlustoetuste-vahehindamine-2014.pdf

Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014 – 2020 “Teadmistepõhine Eesti”. Loetud aadressil https://www.hm.ee/sites/default/files/59705_teadmistepohine_eesti_est.pdf

PRAXIS IKT-hariduse analüüs. 2017. Loetud aadressil http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2016/08/IKT-hariduse-uuring_aruanne_mai2017.pdf

Sulling, A. 2017 “Eesti innovatsioonipoliitika vajab restarti”. Postimees.  Loetud aadressil http://arvamus.postimees.ee/4094313/anne-sulling-eesti-innovatsioonipoliitika-vajab-restart-i

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s