Õppedisaini alused. 2.loeng.

Loeng algas eelmise korra teemade kordamisega – rääkisime sellest, mis on õppedisain ja õpikeskkond. Veelkord selgitati ka seda, mis on eesliidete õpi– ja õppe– erinevus. Meie teema on nimelt õppedisain, sest eesliide õppe– on palju laiema tähendusega kui õpi-, hõlmates ka õpetamist ja õpikeskkonda. Viimane tähendab mitte ainult füüsilist keskkonda, vaid ka vaimset tegevuskeskkonda, mille osad on nii õpetaja, õppematerjalid, meetodid, tehnilised vahendid jne.

Hea õppedisaini kriteeriumitest kõneldes selgitati ka õpivõimaluste mõistet (learning opportunities). Need ongi konkreetsed tegevused, mida me oleme kavandanud ja disaininud. Learning activity seevastu on see, mida õpilane tegelikult teeb ja see ei pruugi olla seesama, mida õpetaja on kavandanud.

Õppedisaini puhul saab hinnata subjektiivset meeldimist (kuidas õppijad rahule on jäänud), efektiivsust ja tõhusust. Efektiivsust saab mõõta, kui võrrelda oma ootusi õpilaste saavutuste/soorituste suhtes nende tegelike saavutuste ja sooritustega. Tõhusust saab mõõta, kui jälgida, kui palju on õppijad pidanud pingutama, et saavutada oodatud õpiväljundid.

Edasi selgitati Merrilli õppimise esmaseid printsiipe:

  1. kõige olulisem printsiip on elulise probleemi/ülesannete püstitamine – õppimine on efektiivne ja tulemuslik, kui see toimub läbi eluliste ülesannete lahendamise, seega tuleb õppimine disainida ülesannete lahendamise peale.
  2. lõimimine – õppimine on tõhus ja kestev, kui õppijat innustatakse õpitut rakendama ka millalgi hiljem oma elus, väljaspool kursust.
  3. aktiveerimine – õppimine on tõhus ja tulemuslik, kui aktiveeritakse õppija varasemad teadmised, st tal läheb neid vaja ülesannete lahendamiseks.
  4. rakendamine – õppimine on tulemuslik ja tõhus siis, kui õppijale antakse võimalus oma uusi teadmisi mingis talle tuttavas kontekstis rakendada.
  5. demonstreerimine – õpetaja peab ette näitama, mida ta õpilastelt ootab, asjad tuleb teha “puust ette ja punaseks”, tuleb tuua elulisi näiteid.

Merrilli soovituslik järjestus:

  1. sõnasta eluline probleem, üldine ehk keskne probleem/ülesanne
  2. lõhu keskne ülesanne väiksemateks ülesanneteks. Moodusta jada lihtsamatest keerulisemate ülesanneteni.
  3. analüüsi komponente – vaata lähemalt, mida saad iga ülesandega selgeks õpetada. Ka reeglite, faktide jms õpetamine käib läbi ülesannete. Alles siis, kui komponentide analüüs ülesannete jadas on paigas, mõtle strateegia peale.
  4. mõtle läbi strateegia – kuidas täpselt iga õppetund välja näeb? Kas alustada näitest, mõistetest või millestki muust?
  5. kujunda süsteem – siin tulevad appi programmeerijad, graafilised disainerid, toimub tootmine ja katsetamine.

Kahtlemata oli Merrilli disainimudeli mõistmisel abiks õppejõu poolt toodud näide Exceli tabeli õpetamisest tädi Susani müügiaruande kontekstis.

Veel huvitavaid kilde 2.loengust:

  • Rääkisime sotsiaalkonstruktivismist, mis õppimise kontekstis tähendab seda, et õppimine ei ole objektiivsete kuskilt ülevalt antud valmisteadmiste omandamine, vaid kõik, mida me õpime on sotsiaalselt konstrueeritud – artefaktid, ühiskondlikud kokkulepped, tehislikud asjad, mida pole päriselt olemas. Seega peame õpetama inimest selliseid kokkuleppeid vastavalt vajadusele konstrueerima ja dekonstrueerima.
  • minusuguse filoloogi jaoks oli põnev mõte see, et inglise keeles on didaktika asemel kasutusel sõna õppedisain just seetõttu, et selles keeles on sõnal “didaktika” negatiivne konnotatsioon. Aga tegelikult on need kaks asja üsna sarnased.
  • sain tuttavaks õppejõu poolt loodud ilusa uudissõnaga “terviktegum”.

Mulle väga meeldis, et suure osa kontakttunnist tegelesime praktilise tööga. Saime päris kenasti edasi oma rühmatööga, õnnestus paika oma terviktegum ja suutsime selle ka väiksemateks ülesanneteks “lõhkuda” ning grupisisese tööjaotuse paika panna.

Pärast grupitööd rääkisime ka õpiväljundite sõnastamisest, mis ei ole sugugi nii lihtne, kui esimese hooga paista võib. Õpiväljundeid aitab sõnastada hierarhiline tegumianalüüs ning on oluline meeles pidada, et õpiväljundid tuleb sõnastada soorituskeskselt ning et teadmine ei ole tegevus. Õpiväljundi peab olema teadmist peegeldav tegevus. Enne oma ülesandele õpiväljundite sõnastamist tutvusime Bloomi õpieesmärkide taksonoomia ning Merrilli õpitulemuste taksonoomiaga. Kui Bloomi taksonoomia on mulle pisut tuttav õpetajaks õppimise ajast, siis Merrilli kahemõõtmeline õpitulemuste taksonoomia oli minu jaoks täiesti uus, samas õppejõu poolt toodud demokraatia näite abil võrdlemisi lihtsasti mõistetav.

Kena oli, et saime nimetatud taksonoomiate alusel õpiväljundite sõnastamist harjutada kohe loengus ja juhendajate toel.

Lõpetuseks lisan siia Bloomi taksonoomia illustreerimiseks pildi, kus peale tegusõnade on ka näiteid võimalikest õpitegevustest ning iPadi huvilistele on pildile lisatud ka hulk igale astmele vastavaid äppe.

iPadagogy-Wheel.001-1024x761

Pildi allikas: http://edublog.amdsb.ca/tlc/2014/02/21/a-deeper-understanding-of-blooms-taxonomy/

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s