Merrilli “Pebble-in-the-Pond” mudel

Alljärgnev on kokkuvõte Merrilli artiklitest “Task-Centered Instructional Design” (2007) ja “A Pebble-in-the-Pond Instructional Design Model” (2002).

Merrill tõdeb, et probleemi/ülesandepõhine õpe muutub üha aktuaalsemaks, kuna see soodustab õppijate teadmiste ja oskuste hilisemat rakendamist. Erinevad ülesandepõhised mudelid erinevad Merrilli sõnul suuresti just selle poolet, kui palju õppijale tuge ja juhendamist pakutakse. Merrilli mudel soovitab järk-järgult vähenevat tuge (scaffolding) ehk õppija järjest suurenevat iseseisvust ülesannete lahendamisel. Merrilli mudelile iseloomulik on ka asjaolu, et rõhk on pigem demonstreerimisel (näidetel) kui avastamisel ja uurimisel. Merrilli mudelit iseloomustab ja eristab ka see, et disainimisel ei alustata mitte õpiväljundite, vaid nimelt elulise ülesande/probleemi sõnastamisest ning sellest probleemist lähtubki kogu edasine disain (see probleem ongi kivike, mis vette kukkudes enda ümber kontsentrilisi ringe – ehk mudeli järgmisi etappe -tekitab).

Merrilli mudel lähtub õpetamise 5 esmasest printsiibist:

  1. kõige olulisem printsiip on elulise probleemi/ülesannete püstitamine – õppimine on efektiivne ja tulemuslik, kui see toimub läbi eluliste ülesannete lahendamise, seega tuleb õppimine disainida ülesannete lahendamise peale. Eluliste ülesannete lahendamine motiveerib õppijaid, sest õppija saab oma tegevuse eesmärkidest aru, st mõistab, kuidas ta õpitavaid teadmisi ja oskusi ka hiljem kasutada saab.
  2. demonstreerimine – õpetaja peab ette näitama, mida ta õpilastelt ootab, asjad tuleb teha “puust ette ja punaseks”, tuleb tuua elulisi näiteid.
  3. aktiveerimine – terviktegumi lahendamisel on vaja aktiveerida õppija varasemad teadmised.
  4. rakendamine – õppijale tuleb anda võimalus oma uusi teadmisi mingis talle tuttavas kontekstis rakendada. Rakendamise puhul võiks juhendamine järk-järgult väheneda, st õppija peaks liikuma samm-sammult iseseisva tegutsemise poole.
  5. lõimimine – õppijat tuleb innustada õpitut rakendama ka millalgi hiljem oma elus, väljaspool kursust.

Merrill soovitab sellist tegevuste järjestust:

  1. sõnasta eluline probleem, üldine ehk keskne probleem/ülesanne – terviktegum. Eluline ülesanne on midagi sellist, millega õpilased ka väljaspool kooli kokku puutuvad, sageli ei ole sellistel ülesannetel üht ja ainsat õiget vastust. Oluline on mõelda ka sellele, kuidas ja mille alusel õppijate sooritust hinnata.
  2. jaga terviktegum väiksemateks terviklikeks (ja samuti elulisteks) ülesanneteks. Moodusta jada lihtsamatest keerulisemate ülesanneteni.
  3. analüüsi, mida saad iga ülesandega selgeks õpetada – milliseid teadmisi ja oskusi peaks õppija iga ülesannet sooritades omandama.
  4. disaini õpetamise strateegia iga ülesande jaoks. Merrill nimetab 4 peamist strateegiat – presentatsioon (räägi), demonstratsioon (näita), reprodutseerimine/meenutamine (küsi), rakenda (tee). Selles etapis kavandatakse ka õppijatele pakutav tugi ja juhendamine.
  5. õppevara/õppevahendi kujundamine, tootmine, katsetamine.

Merrill rõhutab, et õpetamise strateegia tuleks paika panna alles siis, kui õpetamise sisu/õpiväljundid on kindlaks määratud. Ta toonitab ka, et efektiivsed õpetamisstrateegiad sisaldavad kindlasti demonstreerimist (näiteid) ja rakendamist.

Kuivõrd rakendatav on Merrilli mudel minu töö kontekstis? Mulle tundub, et Merrilli esmased õpetamise printsiibid on keele õpetamisel väga olulised. Tänapäevased keeleõpikud on üles ehitatud rohkem või vähem eluliste ülesannete lahendamisele, vajadusel saab ülesandeid ka ise pisut mugandada. Üsna nahaalsena Kantilt sõnu laenateks ütleksin, et kuna keele õppimise puhul on eelnevalt õpitu pidev rakendamine täiesti “kategooriline imperatiiv”, ei saa kuidagi läbi ilma aktiveerimiseta. Ka demonstreerimine ehk ohtralt näiteid on keeletunnis vältimatud. Selge on ka see, et keeleõpetajad kindlasti innustavad õpilasi keelt kasutama väljaspool kooli, iseasi, kui palju nad seda tegelikult teevad, kontrollida seda ju kuidagi ei saa. Usutavasti siiski enamik õpilasi õpib keelt sooviga seda oma edaspidises elus kasutada. Mis puudutab Merrilli mudelit, siis see tundub igati loogiline ja veenev. Samas, kui loengus tundus kõnealune mudel päris arusaadav ja lihtne, siis artikleid lugedes läks asi natuke segasemaks ja keerulisemaks. Pärast lugemist tekkis siiski tunne, et päris selle mudeli järgi oma igapäevast tööd planeerida oleks väga ajamahukas ja kuna oleme õpetajatena sõltuvad ka tunnijaotusest ja õppematerjalist, mille õpilased välja ostavad (ning mida me seega ka usinasti kasutama peame), ei ole selle mudeli terviklik rakendamine alati võimalik. Õnneks, nagu juba öeldud, on olemas keeleõpikuid, milles on mitmeid Merrilli mudelile omaseid komponente.

Kasutatud kirjandus:

Merrill, D. A (2002) Pebble-in-the-Pond Model For Instructional Design. Loetud aadressil http://edidaktikum.ee/et/system/files/ed_file_uploads/Merrill_Pebble_Pond_model.pdf

Merrill, D. A. (2007). A Task-Centered Instructional Strategy. Loetud aadressil  http://edidaktikum.ee/et/system/files/ed_file_uploads/Task_Centered_Strategy_Merrill2007.pdf

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s