Õpikeskkonnad ja -võrgustikud: kolmas teema.

Link ülesandele on siin.

Lugesin Downes´i (2005) artiklit “E-learning 2.0” ja Courose (2010) artiklit “Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning”. Esimese artikli valisin, kuna soovisin saada teemast selge ja lihtsa ülevaate. Seda teksti lugedes aga hakkas tunduma, et sooviksin lugeda ka mõnd värskemat artiklit, sestap valisin tutvumiseks ka kõige uuema pakutud kirjandusest. Järgnevalt jagan artiklitest leitud minu jaoks olulisemaid infokilde koos mõne teemakohase mõttemõlgutusega.

Downes´i artikkel on väga mõnusasti selge ja ülevaatlik, samas kirjutatud juba 12 aastat tagasi. Sestap seal kirjeldatud hetkeolukord ilmselt ei vasta praegusele reaalsusele. Püüdsin siis lugedes mõelda, kuidas asjad vahepeal muutunud on. Artikli teema on veeb 2.0 ja e-õpe 2.0. Kuidagi on läinud nii, et kuigi ma esimesega nendest mõistetest olen ammu tuttav, siis e-õpe 2.0 oli minu jaoks täiesti uus mõiste. Iseenesest on asi lihtne. Kui artikli kirjutamise ajal kõige levinum e-õppe moodus oli suletud õpihaldussüsteemide (nt WebCT, Moodle) kasutamine, siis e-õpe 2.0 pakub teistsuguseid lahendusi. Suletud õpihaldussüsteemid organiseerivad õppesisu standardiseeritud viisil mooduliteks või õppetükkideks, mille läbimise tempot ei määra õppija. Sisuliselt tähendab see, et traditsioonilised kaugõppe meetodid on lihtsalt veebi jaoks kohandatud, aga mingeid uusi meetodeid ei rakendata. Mis ei ole üdini halb asi, sest ühest küljest aitab selline lahendus õppijal järje peal püsida ning teisest küljest on õppematerjalide kvaliteet kontrollitud. Downes´i sõnul on aga vaja arvestada, et internet ja selle kasutajad on muutunud. On tekkinud uus põlvkond (nn digitaalseid pärismaalased), kes õpivad, töötavad ja mängivad uutmoodi. Digitaalsed pärismaalased on harjunud infot vastu võtma kiiresti ja mitmetest erinevatest allikatest samaaegselt (videod, pildid, tekst – kuigi tundub, et tekstipõhine info köidab üha vähem, sest pole piisavalt kiire). Uue põlvkonna jaoks on oluline/ootuspärane ka kohene tagasiside ning katkematu kontakt oma kaaslastega. Samuti on nad sama tõenäoliselt sisu tootjad kui selle ostjad. Mulle paistab, et tänaseks on see tendents veel enam võimendunud ning igaüks toodab sisu, ostavad seda aga väga vähesed, eriti siis, kui sisu ei ole digitaalsel kujul (nt CD ja DVD plaadid, paberkandjal raamatud, ajalehed jne). Downes´i sõnul on inimesed tänapäeval organiseeritumad, informeeritumad, teadlikumad. Teatud mõttes kindlasti. Kas ka targemad? Kui uskuda, et kollektiivi tarkuses peitub tõde, siis kahtlemata.

Eelnevalt kirjeldatud kontekstis ongi otstarbekas muuta õppimine õppijakesksemaks – õppija tahab kontrolli oma õppimise üle. Downes´i väitel peaks õppija saama tegutseda senisest autonoomsemalt, aktiivsemalt, loomingulisemalt, kommunikatiivsemalt. Ka õpilase ja õpetaja suhted ei ole enam nii kindlalt defineeritud. (See on siis ilmselt praeguseks üsna populaarse ümberpööratud klassiruumi meetodi ettekuulutus?)

Downes toetub oma seisukohti kirjeldades ka Georges Siemensi konnektivismi teooriale (vastandudes nõnda konstruktivismile). Nimelt konnektivismi kohaselt me saame oma oskused ja teadmised mitte neid konstrueerides, vaid olemasolevate teadmiste/tähenduste vahel seoseid luues, neid mõtestades. Konnektivistid arvavad, et kõik teadmised on juba olemas, aga korraldamata kujul, kaootiliselt. Õppimine on kaoses korra loomine, mustrite ja seoste avastamine. Ka Couros (2010) räägib konnektivismist. Tema väitel kujundab tehnoloogia ümber seda, kuidas inimesed teadmisi loovad, säilitavad ja jagavad. Digitaalsed vahendid, tarkvara, riistvara ja võrgustikud mõjutavad seda, kuidas inimesed õpivad ehk seoseid loovad. Tõepoolest, tänu tehnoloogiale (või tehnoloogia tõttu) on meieni jõudva korrastamata info hulk tohutu ning et mingeidki teadmisi omandada, tuleb osata seda infot hinnata, selekteerida, seostada, mõtestada, interpreteerida. Kõiki neid asju saab ilmselt tehnoloogia abil lihtsamalt teha, samas vanakooli “oma peaga mõtlemine” on siiski asendamatu. Vähemalt praegu.

Downes´i artikli juurde tagasi pöördudes peaks kindlasti märkima ka seda, et uus põlvkond nuti-inimesi usub ka sellesse, et informatsioon on vaikimisi mõeldud jagamiseks ja kasutamiseks. Artikli kirjutamise ajal mõned veel võrdlemisi uued asjad (nt Creative Commmons – asutatud 2001) on tänapäeval üldlevinud normaalsus. Info jagamine ei ole enam ebaeetiline, otse vastupidi – taunitav on see, kui ma oma infot/sisu/teadmisi jagada ei soovi. Mina kuulun ilmselt veel nende gerontide sekka, kes ei tunne ennast oma tekstide avalikku ruumi (ehk blogisse) riputamisel mugavalt.

Edasi liigub Downes selle juurde, et veeb 2.0 ei ole lihtsalt info edastamise ja lugemise koht, vaid pigem platvorm, millel toimub sisu loomine, jagamine, muutmine, edastamine. Lisaks sellel on internetivestluste sõnavarasse lisandunud pildid (liigume tagasi piktogrammide ajastusse?), videod jms. Autor mainib ka blogide olulisust õpikeskkonnana. Kuigi tänapäeva koolinoored ei ole enam sugugi blogipõlvkond – mulle tundub, et ka blogi on nende jaoks liialt aeglane ja liialt tekstipõhine. Praeguste koolinoorte võrgustikud on üha enam pildi- ja videopõhised ja üha kiiremad (nt Snapchat, Instagram, vlogid, YouTube´i kanalid) ning ülikiiret tagasisidet pakkuvad (toimub pidev “laikimine” ja kommenteerimine). Downes´i artiklis nimetatakse ka “allalaadimise põlvkonda” (downloading generation), mis praeguseks hetkeks on asendunud “voogedastuse põlvkonnaga” (streaming generation?) – alla ei lae muusikat, filme ega faile enam keegi, sisu tarbimine ja loomine toimub suuresti pilvedes või voogedastuskanaleid kaudu.

Downes´i artiklist jäi meelde ka mõte, et Veeb 2.0 ei ole mitte tehnoloogiline, vaid sotsiaalne revolutsioon. See on suhtumine, mitte tehnoloogia – igaühel peab olema võimalus osaleda, luua, jagada, suhelda. E-õpe 2.0 lähtubki sellisest suhtumisest ning just seetõttu on e-õpe 2.0 puhul olulised praktikakogukonnad ja koos õppimine. Kui LMSi praktikakkogukonnad olid kunstlikud ning vestlusi ajendas ja kontrollis õpetaja või süsteem, siis veeb 2.0 praktika- ja õpikogukonnad toimetavad spontaanselt, vastavalt soovile, vajadusele ja sisemisele motivatsioonile. Downes tõstab taas esile blogisid kui vähem formaalseid ja enam personaalseid keskkondi, mis lähtuvad õppija enese huvist ja vajadusest. E-õppe ei peaks enam põhinema sisutarbimisel vaid -tootmisel ning peaks toimuma personaalses õpikeskkonnas, mille sisu kasutatakse ja luuakse vastavalt õppija huvidele ja vajadustele. See õpikeskkond hõlmab mitmeid erinevaid omavahel toimivaid rakendusi ning võib välja näha ka kui isiklik portfoolio (mis on küll mõnevõrra meie blogide moodi). Ka Couros (2010) kirjeldab oma artiklis personaalset õpikeskkonda ja -võrgustikku. Meie kursustel on Courose kirjeldatuga mitmeid sarnasusi – teeme blogidesse loetust kokkuvõtteid, kirjutame reflektsioone, jagame artikleid (nt Kristo jagas hiljuti oma blogis seda The Guardiani põnevat artiklit). Kuigi meie puhul ei ole Courose rõhutatud sotsiaalne interaktsioon eriti autentne. Loeme üksteise blogisid, kuna justkui peab. Samas – bussiga töölt koju sõites olen juba harjunud Feedlyst vaatama, kes mida huvitavat oma blogis on kirjutanud ja nii loen ilmselt olulise osa blogipostitustest läbi, kommenteerimiseni üldiselt ei jõua, sest kole palju muid asju on ka kirjutada. Mina ei ole tegelikult blogiusku ja ei naudi oma tekstide avalikku ruumi riputamist, mistõttu ma ei saa öelda, et minu blogid lähtuvad minu isiklikust huvist ja sisemisest motivatsioonist. Samas saan aru, et oma mõtete verbaliseerimine ja teiste omadega kõrvutamine on õppimise (ehk teadmuse ja seoste loomise) seisukohalt oluline.

Courose artiklist leidsin ka personaalse õpikeskkonna ja -võrgustiku definitsiooni. Ta eristab personaalset õpikeskkonda (personal learning environment – PLN) ja personaalset õpivõrgustikku (personal learning network – PLN). Viimane neist on laiem – see on kogu sotsiaalse kapitali ja sidemete kogum, mille tulemusena saab toimida ja areneda personaalne õpikeskkond. Personaalne õpikeskkond moodustub tööriistadest, protsessidest, artefaktidest ning seostest, mis võimaldavad õppijal oma õppimist kontrollida ning juhtida. Couros toob välja ka personaalse õpivõrgustiku olulisi komponente – sotsiaalmeedia kasutamise vahendid – blogid, wikid, foto- ja videojagamiskeskkonnad (Flickr, Youtube), mikroblogid (Twitter), sotsiaalmeedia jälgimise vahendid (nt Feedly), sisuloomine (oma blogipostitute, videote, linkide) jagamine, teiste materjalidele tagasiside andmine.  

Mõtisklen veel selle üle, et Downes (2005) väidab, et õppimine muutub järjest loovamaks tegevuseks, mis – kui see tõesti nii on – meeldib kindlasti Ken Robinsonile (ilmselt on kõik juba kuulanud tema kõnet “Do Schools Kill Creativity”). Samas, kui kõik oma loomingut pidevalt jagavad, tekitab see koleda infomüra ning konnektivistide kirjeldatud kaos üha suureneb ning selles mingigi korra ning seoste loomine muutub ju nõnda üha raskemaks?

Minu kogemust personaalsete õpikeskkondade ja veeb 2.0 vahenditega püüab illustreerida alljärgnev skeem:

PLE.1

Kasutatud kirjandus:

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). Edmonton: AU Press. [PDF]

Downes, S. (2005, oktoober). E-learning 2.0. eLearn Magazine. Loetud aadressil http://elearnmag.acm.org/featured.cfm?aid=1104968

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s